Läbi punase öö. I. Aga muidu on...

Aga muidu on praegune kord ikka imelik küll. Enam suuremaid klassivahesid ei saa kujutella. Kõik elanikud on toidu suhtes nelja klassi jaotatud. Kõige kõrgem klass on partei liikmeskond. See sööb kõige valitumat sööki erikohas. Järgmine on punase söögikaardiga ja käib söömas endises Werneri kohvikus. Jälle järgmine klass on sinise söögikaardiga ja käib söömas endises söögimajas „Koit“. /---/

Ilus pühapäeva hommik. Üks ilusamaid sügisilmu. Kuldkollased lehed langevad puist ja vaikne tuulelend keerutab nad maapinnale surema. Vaikne surmavõlu vaatab vastu puist ja maast. Mõned puud on juba lehist paljad, teised on neid veel üsna täis. Ilus ja hirmus on surev loodus. Kannan hommikul raamatuid koju naabermajast ja lähen siis kodust välja. Kavatsen minna vaatama Raadi muuseumi varemeid, kuhu ma peale põlemist ei ole veel saanud. Küll on võrratu kooskõla varemete ja lehist vabanevate puude vahel. Mõlemaist vahivad surma tarretavad silmad vastu. Siia liituvad kooskõlaliselt paljakspõlenud ja kodutud inimesed, kes varjudena oma kodu varemetel ja lehist vabanevate puude all liiguvad. Ei muud kui surm ja kadu igal pool. Lähen üle Emajõe kõige põhjapoolsemast sillast. Linnaosa Meltsiveski, Tallinna, Liiva, Puiestee, Kalmistu ja Peetri tänavate ümbruses on kõik põlenud ja varemetes. Korstnad ja müürid on endiste majade ja eluasemete tunnistajad. Põlenud on ka A. Univeri lauavabrik täies ulatuses. Tulen Tallinna tänavani ja jõuan sinna kohta, kus elas enne F. Tuglas. Nüüd on tema majast vaid tuhkamattunud vundament näha. Isegi korstnad ei seisa enam püsti. /---/

Peetri kiriku juurest alates ei ole näha muud kui tuhastunud majaasemete välju. Surnuaedu ümbritseb kurvem surnuaed kui surnuaiad ise. Kõikjal on eluasemete kalmukünkad. Lähen Raadi poole. Teel peatab Vene valvepost ja küsib dokumenti. /---/

Jõuan Raadini. Puude vahelt paistavad muuseumihoone varemed, mustad, suitsunud, surnunäolised. Kogu maja ümbrus on sõna otseses mõttes kui üles küntud. Puid ja põõsaid on juurtega üles kistud. Nähtavasti on väeosad siin lahingu ajal positsioonil olnud. Sakslased on leekkuulidega hoone põlema süüdanud. Muuseumihoone surnud seinad peidavad enda vahel kallist tuhka. Siin on põrmustunud Eesti rahva au ja uhkus – J. Hurda ja O. Kallase vaimne pärand. Kõik, mis neis ruumides oli talletatud muistsest Eestist, on põlenud. Isegi keldritesse on ahne tuli tunginud ja on seal kõik hävitanud. Ei suuda kaua seda kurba pilti vaadata. Vaatan natuke sõjajälgi pargis. Aga seal tuleb meelde hoiatus, et kõikjal jalgteedel on veel lõhkemata granaate ja miine. Peab ettevaatlik olema.
Teosest
lk 104–105