Emajõe ääres kasvanud. Suur uhke maja...

Suur uhke maja oli praeguse Ujula Konsumi asemel. See oli sakslaste Oebergide maja, kus ma sain Elleniga tuttavaks. Oebergi majas olid esimesel korrusel toiduainete kauplused, äriruumid ja juuksur, üleval aga väga toredad korterid. Maja oli kas nelja- või viiekorruseline. See oli üks ilusamaid maju Tartus, seal oli juba keskkütegi sees.

Silla juures olid ühe- ja kahekorruselised puumajad, meie elasime Taska majas. Rohkem maju sealt edasi ei olnud. Tiik oli praeguse Konsumi vastas, kus nüüd on muruplats. Meltsi tiigis oli niivõrd hea vesi, et kui meil veevärk sisse pandi, pumbati Meltsi tiigist vesi sisse. Lapsena tõin ka mina sealt mannerguga vett.

Veski oli vahepeal – pisike villavabrik, kus kraasiti villa. Emajõgi jäi allapoole, tiik ülespoole. Vesi voolas kanalit mööda Emajõkke just meie maja juurest.

Teisel pool puusilda oli Emajõe kallas enam-vähem täidetud, kaldad kõrged ja kõnnitee korralik. Aga seal, kus meie elasime, oli tee täitsa madal. Tavaline jalgtee läks kuni pärmivabrikuni välja. Tee ääres olid väikesed puud. Emajõe-poolses osas olid ka puust käsipuud – tõkkepuud, et ei juhtuks veeõnnetusi. Kivisillast alates tõkkepuid enam polnud.

Kivisilla ja Vabadussilla vahel oli kallas vähekene täidetud ja kõrgem, aga nii kui kevadel suurvesi tuli, tõusis jõgi üle kallaste ja pärmivabriku juures oli kõik vee all, nii et me sõitsime seal lootsikutega. Iga kevad oli inimestel vesi peaaegu toas. Mädanes, kuivas ära. Eks seal oli ka kõrgemate vundamentidega maju, aga veehulk oli ka suur. No maja vundamendini tuli, korterisse päris sisse alati ei tulnud. Meie majal oli vundament ja enamus maju oli samuti kõrgema vundamendi peal.

Edasi läks tee Kalaturuni, mis oli kevadeti muidugi vee all, ja alla jõe äärde, kus lodjad ja praamid peatusid. Kalaturu all olid Emajõel pandurid-lootsikud, millega toodi kala.
/---/
Teisel kaldal, kui üle praeguse autosilla tulla botaanikaaia nurga juurde, oli Kroonuaia ja Emajõe tänava nurgal väikene nahatööstuse hoone, see ilus kivimaja seal on siiani alles. /---/

Sealsamas jõe ääres oli Vadi paadisadam – nii kui üle puusilla tulid, seal nurga peal olid tal sõudepaadid ja võib-olla, et ka mõni mootorpaat. Need olid esimesed, mis Tartus olid.

Emajõe äärt mööda Tähtvere poole minna tuli lauavabrik. Palgid toodi mööda Emajõge saevabriku alla ja sealt kanali kaudu saekaatrisse. Tsahkat-tsahkat lõigati. Lauavabriku juures oli saun, selle omanikuks oli Brunhof. /---/ Saunast edasi oli neli või viis puumaja ja paar kivimaja.
/---/
Ujumas käidi Tähtvere all, seal oli vesi puhtam. Üks oli meeste pool, kõrgem koht oli naiste pool, seda kutsuti Naiste kinguks.

Botaanikaaia juures olid Vadi ning Koppa ja Reederi sadamad, kohe silla otsas. Minu paadisadam oli Vabadussilla ja Kivisilla vahel. Seal, kus on Kalevipoja ausammas ja oli Eesti Pank, olid jääkeldrid. Politseiplatsi ja Krediitkassa vahepeal oli lihaturg.
/---/
Sealt edasi teisele poole Kivisilda oli mitu turgu. Kõige esmalt olid näha lodjad, mille pealt müüdi küttepuid. Perve peale veeti praamidest välja küttepuud. Puuturg ulatus piki jõe äärt Kaarsillast kuni Vabadussillani.

Selle taga oli maarahvaturg, samuti jõe ääres. Talurahvaturg algas ühest sillast ja ulatus kuni teise sillani. Kui oli palju müüjaid, siis olid hobused kahes, kui vähem, siis ainult ühes reas. Ja siis olid need maamehed oma perenaistega seal või olid sulased kaasas, kaup vankri serva peal, ja müüsid kanamune, suitsuliha, õunu, marju, muidugi kartuleid... kõike, mida maal kasvatati. Jaanuaris korraldati samal platsil suurem kauplemine, siis olid hinnad ka odavamad. Pandi riidest telgid üles, lettidele laotati kaubad – rivi ulatus Kivisilla juurest pikalt allapoole.
/---/
Emajõe-äärne oli ilus, need teed, mis praegu lähevad Kroonuaiast kuni ujulani, olid nii madalad, et kevadel ujutas vesi need üle. Ja minu paadisadama ka. Ma olen ise seal küll mänginud, küll kõndinud ja sõitnud. See oli tõesti madal – juba keskmine veetõus ujutas osa linnast vee alla. Mujal ei olnud asi nii hull.

Südalinnas olid barjäärid juba tehtud, seda näeb ajaloolistel piltidel, ja osaliselt täidetud. Eesti Vabariigi ajal oli töötatöölisi küllalt palju, ja siis linnavalitsus vaatas, et Emajõe veeseis tükib Tartu linna väga palju uputama – luhaääred ja Supilinn on kõik vee all – , et Emajõe kallas tuleks ära kindlustada. Otsustati kallas kõrgemaks täita. Materjal kalda täitmiseks toodi ülevalt Puiestee tänavast, kus on kallas kõrge. Tehti kitsarööpmeline raudtee nagu turbarabas ja hakati kärudega Puiestee tänava mäenõlvakust liiva vedama. Järjest ühed kärud tulid ja teised läksid tühjalt tagasi ja kallas kasvas aina kõrgemaks. Tähtvere poolt toodi lauavabriku juurde mulda ja kive.

Kui Tähtvere all sai tee valmis ja sillutatud, istutati kahele poole puud. Need kasvavad seal tänaseni. Linnapeaks oli kindral Tõnisson. Tema oli sõjaväelane ja nõudis korda. Tõnisson laskis puud täpsete vahedega istutada ja kõnnitee pidi täiesti otse olema. Tee kaeti jahvatatud punase telliskivipuruga, siis toodi teeservadesse musta mulda ja külvati muru. Allee oli nagu joonistatud – puude read olid sirged, puude vahed ühesuurused. See oli muinasjutulikult ilus. Rahvas jalutas, inimesed läksid lastekärudega ujula poole, teised Tähtvere alla suvitama. Seal on praegugi ujula koht olemas.