Kunagise puusilla pealt sai õngega viidikaid püütud. Sillal olid tugisambad, teise samba peal turnides me poisikestena õngitsesimegi.
Seal ma olin poistega ka sel momendil, kui sild põlema süttis. Ühele vene firmale kuulunud aurulaev „Tšaika“ sõitis vana puusilla alt läbi tsuhh-tsuhh, tossupilv järel. See oli väike ärilaev, mis tegi väikesi lõbusõite ja millel oli järel väike praam. Kui laev eemaldus üles Tähtvere alla, tundsime meie tõrvahaisu. Tulime silla pealt ära ja nägime, et sild suitses. Sealsamas sadamas oli isa mootorpaat. Läksime paadi peale ja vaatasime, kuidas tuli kogus järjest jõudu, läks-läks-läks ja siis vuhhti! Vaat’, kus siis viskas keset silda tule välja! Aurulaev tuksus ikka tsuhh-tsuhh-tsuhh Tähtvere poole ja kui ta kalamehe Uiga maja alla välja jõudis, läks sild täielikult põlema. Sild põles meie silmade all nagu küünal. Kuum õhk ulatus isegi paadi juurde ära. Plahvatas, põles, plahvatas... Tuletõrjujad tulid küll, aga see oli naljamäng – mõni tund, ja oli see sild kadunud.
Seaduse järgi peavad aurulaeval olema sädemepüüdjad, et kui sõidetakse sildade alt läbi, siis see püüab sädemed kinni. Sellel aurulaeval sädemepüüdja puudus. Sealt see säde, mis veerand tunniga pani silla üleni leegitsema. Sild oli ehitatud tõrvatud männipuust, et kauem vastu peaks, see aga kuumenes ja gaas, mis tõrvast eraldus, plahvatas. Asemele ehitati betoonist Vabadussild.
Asukoht teoses
