Aga tee oli selleks ka küllalt pikk, et kõigi nende küsimuste üle kõnelda. Emajõe kallas, mida Heini veel oma esimeselt kooliekskursioonilt mäletas kui porist „tagahoovi“, oli otse kasarmlikku korda seatud. Kõnnitee telliskivipunane kate – see lõuna-eestiline, alguses võõrastavana tunduv punane – otse meelitas edasi astuma. Hiljaaegu istutatud noored puuvõsud olid küll veel veidi häbeliku moega, kuid küllap siin peagi on päris kena ja varjuline allee. Eeslinna luitunud ja logerikud kastmajad oma viltuvajunud hallide hooviplankudega ei olnud esialgu veel kuigi esinduslik palistus, kuid selle taga ja kõrgemal valendasid uued majad Tähtvere pargi serval juba üsna paljutõotavalt. Ja Tähtvere luht, praegu veel mätlikuks tallatud madalavõitu karjamaa, jättis tulevikuks suuri võimalusi lahtiseks. Tartu ja selle ümbruse eripärasusega harjudes oli Heini aastate jooksul hakanud siingi kodunema. Ja kui nad jalutustee lõppedes rannapaviljoni juures pöördusid „Õhkamise alleele“, leppis ta jalgtee halvenemisega, kuna selle tasus alleed palistavate vanade puude humoristlikuvõitu romantiline tegumood.
Asukoht teoses
lk 34
