Meie mõlemad igatsesime võimalikult sagedasti värske õhu järele, aga et meil seda kaugelt otsida igakord aega ega võimalust ei olnud, siis otsisime ja leidsime otse oma kodus mõnusa koha, kus saime: nimelt oli Grenzstein sel ajal kui tal kord tähtede uurimise järele huvi oli, kolmekordse maja katuse harjale selle jaoks väikese lahtise putka või tähetorni ehitanud, kus mitmel inimesel ruumi istumiseks oli. Sinna läksime iseäranis kevadisel ajal, ilusa ilmaga, lõunatundidel üles ja hingasime üle linna lehvivat värsket õhku ning – kõige õigemas tähenduses ütelda – laiendasime oma silmaringi, sest vaade sealt ulatus õige kaugele: oli selgesti näha, kuidas Emajõe läikival pinnal lootsikud ja purjelodjad edasi-tagasi liikusid ning kuidas inimesed Jaama ja Annemõisa poolt linna tulid või linnast läksid. /---/ Selgelt ja armsalt mõlgub mu meeles sellekordne jaanilaupäev. Ilm oli soe, õhk raske ja nagu lämmastav, ning juba peale lõunat hakkasid aeg-ajalt piksevihma hood üle linna käima. Õhtul viibisime Liiviga „Oleviku“ toimetuse kõrval Pärna majas kolmandal korral A. Saali korteris, mida see meile seniks lahkesti tarvitada andis, kuni ta ise mõned nädalad reisil oli. Istusime... lahtise akna alla ja vaatasime välja, kuidas kihav elu aegamööda vaiksemaks ning vaiksemaks jäi. „Vanemuise“ aias hakkas vihmasest ilmast hoolimata pidu. Sealt kostis vaheldumisi muusika ja laul. Säravad ja pragisevad raketid lendasid sealt õhku ja üle majade katuste ning puude latvade vilkusid mitmed jaanituled ning kostsid järeletehtud „õitseliste huikamised“. Viimaks helises ka kusagil lähedal aias paari naisterahva tasane lauluhääl.
Asukoht teoses
lk 58–59
