Supilinna surmad. Nii jõudsid nad...

Nii jõudsid nad Turuhoone juurde, kus kõnniteel lainetas kiltsudes-kaltsudes rahvameri, paljudel toidumärsid ühes.
/---/
Ühtejärge sõitsid ette kolhooside ja sovhooside bussiloksud ja krusad, nii värvati endale tööjõudu kibekiirel suveajal. Ja seda ei teinud ainult kolhoosid-sovhoosid, vaid ka linnaümbruse turbarabad, telliskivitehased ja muud käitised. Isegi raudtee vajas tööorjasid, mis raskeid kotte vagunitesse või vagunitest välja tassiksid.

See oli orjaturg, enese töö pakkujaid nimetati turuvarblasteks. Ja see polnud sugugi Nõukogude korra leiutis, turg eksisteeris iidamast-aadamast, juba mõisakorrast peale, ning omandisuhete muutumine polnud toonud siia mingit pööret. Orjapidajaid leidus igavesest ajast igavesti, ja loomulikult läks neil alati orje vaja.

Mõne ettevõtte sõiduk peatus turuhoone paraadna ees ning kohe hakkas sohver või kaasa tulnud pisiülemus rahvast sortima, eesõigus oli vanadel kundedel, nendel, kes sealmail olid varemgi rügamas käinud. Neil oli ka kõik teada, tingimustes kokku lepitud, nemad ei pidanud hakkama uurima, et mis töö on ja kui palju selle eest antakse. Nemad astusid uhkelt bussiuksest sisse või upitasid end esimestena veoauto kasti.
/---/
Vajati sõnnikulaotajaid, viljarõukude seadjaid, küünikatuste parandajaid, silosorteerijaid, ristikuriisujaid ja keda kõiki veel. Isegi lüpsjaid-karjatalitajaid, kui nendes ametites püsiolijad olid sel päeval purjus või muidu pragulli tegid.

Meesvarblaste hulgas oli kõige ihaldusväärsem transaots, see oli amet, mis au ei riivanud. Naisorjad eelistasid põllul rühmamist.
Teosest
lk 276–277