Supilinna poisid. Jõe ääres vahtis...

Jõe ääres vahtis rivi õngehaigeid, ridvad peos, sest säinas juba kudes.
/---/
Pikk, kaldaäärne paadisadam Kartuli ja Marja tänava vahel oli täis pikitud väikesi, kohmakaid veesõidukeid, peaaegu kõigil ahtris sinikaelad, pisikesed põtamootorid, millel oli jõudu nõnda kasinalt, et Kolla neist päramootorpaatidest sõudes mööda põrutas.
Supilinn oli jõelinn.
/---/
Mille poolest oli kuulus Marja tänav?
Aga selle poolest, et siin tiksus üle jõe Lubja tänava otsa ja tagasi paadimees ja paadimehe sadam oli siin.

Lubjas kiikus pontoonidel vaid ajutine randumissild, mille puksiir võis iga kell vedada kuhu tahes. Sadam Marjas oli täitevkomitee kommunaalkombinaadi ülevedamispaadi jaoks jõepõhja rammitud vaiadele ehitatud kodusadam, ülevedaja ise elas Marjas.
Eesti-aegsest ja praegu keelatud koguteosest „Tartu“ oli Kolla lugenud, et vanasti olnud ülevedajaid veel pärmivabriku ja turu juures.
/---/
Vanasti oli jõgi hiigellai, vanasti oli Tartus väljak, mida ümbritses seitse kirikut ja kaks kloostrit, vanasti oli kolm ülevedajat.
/---/
Ei tahaks midagi rohkemat, kui võiks ainult hetkeks seisatada hiigellaia, ühest ürgoru kaldast teiseni ulatuva Emajõe kaldal ning visata pilk üle jõe. Seda jah, see oleks mõnus, õudselt mõnus. Veel sooviks olla tolle kirikuteväljaku keskel ning algul naelutada pilk Püha Maarja kirikule, siis end natuke pöörata ja näha Jaani kirikut, siis uuesti pöörata ning vaadata Maarja-Magdaleena katedraali koos dominiiklaste kloostriga, siis jälle pöörata ja silmitseda Püha Vaimu ja kõiki teisi kirikuid. Ja loomulikult käia ülal Toomemäel, uurida Peeter-Pauli nimelist toomkirikut.
Teosest
lk 350–351