„Tempo“ kohvik-söökla oli just hiljaaegu ehitatud Kingissepa tänavasse kunagi vanas puumajas asunud söökla „Kodused lõunad“ asemele vastu „Saluudi“ kino.
Allkorrusel paiknes iseteenindamisega söökla, ülal kohvik, kus üks rida laudasid oli lausa elusate suurte kaarjate palmide vahel ning kus nende SMNM-kamp armastas peale tunde istuda. Nad vastandasid modernset „Tempot“ mõnekümne sammu kaugusel ümber nurga asuvale vanale ja väikekodanlikule „Wernerile“, sinna ja veel hullemasse „Sädemesse“ nad oma jalga ei tõstnud, nad põlgasid neid kohvikuid filisteride ja tõusikute kogunemispaikadeks.
Ent „Tempos“ oli koolipoistel lubatud käia vaid all selvesööklas, üles kohvikusse ei tohtinud minna nagu ka kõigisse teistesse linna kohvikutesse ja restoranidesse, seda võis teha ainult koos oma vanematega. Vastutus oli pandud šveitseritele, kes keelu aga muutsid rahategemise vahendiks. Kui koolipoiss väljudes oma numbriga koos kümme-viisteist kopikat uksehoidjale poetas, sai ta järgmine kord nagu ludin sisse, kui ta seda ei teinud ja kui ta nägu meeles püsis, pidi koolinooruk tänavale jääma.
Kohvikud olid kodanlik igand, millele siiski vaadati läbi sõrmede, sest alkoholimüük tõi riigile sisse hunniku raha, arvati, et sellega peetakse ülal kogu sõjaväge, alates soldati portjankast kuni vesinikupommini. Ja riigi sõjavõime vähendamine oli riiklik kuritegu. Ent polnud ka tarvis, et juba noorsõdurid oleksid kroonilised alkohoolikud, nõnda lubati haridusministeeriumil võidelda viinavõtmise vastu, kasvatada noortest eeskujulikke nõukogude inimesi, kellel aega kohvikus lullilöömiseks polegi.
/---/
Uskumatu, et üks koht võib nii palju muuta oma palet olenevalt kellaajast.
Varasel hommikul oli „Tempo“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored, kelle vahel oli õhus tunda hõõrumist, vahel, kuigi harva saadeti lauast lauda repliike a la „Tossa oma Kilulinna, mis sa siin vahid!“ või siis „Kuss, maakas!“ Keskapunt SMNS jäi selles kanakitkumises neutraalseks – nad olid küll tartlased ja Tartu linna solvata ei lubanud, ent pidasid end ka tulevasteks üliõpilasteks, kellel linna ärplevate noorproledega pole midagi ühist.
Rahvast tõmbas „Temposse“ viimane tehnikaime, Poola Rahvavabariigi muusikaautomaat „Warzsawa“ sajakonna grammofoniplaadiga, mida kuskil mujal linnas ei leidunud. Lased viis kopikat pilusse, vajutad oma lemmiklaulu nupule, ja muudkui kuulad. Publikumurd valis ikka laulu „Rohelised niidud“ eesti meeskvarteti esituses, viimase moeröögatuse.
Alates umbes kella kuuest-seitsmest õhtul muutus „Tempo“ aga jõledaks urkaks, mille olid vallutanud pesemata nägude ja murtud küüntega likööritrimpajad ning – käis kõlakas, et – olmepiigad.
Asukoht teoses
lk 375–376
