Mis asi oli seminarka, pean ma vist seletama.
Kas olete näinud tsaariaegseid postkaarte ülikooli peahoonest? Seal kiiskab vasaku tiiva katusel kuldne sibul otsekui elu alguse kolle, mille mõnunibuks on topeltristi poolt põrmu tallatud poolkuu, mitmenaisepidajate sirp ja vasar. Üks keiser-pullivend, mul ei tule meelde, kas mingi Aleksander või Nikolai või koguni Paul-tõbine, lasi peahoonesse teha ortodoksikiriku, et usuvennad ei peaks ennast märjaks leotama, kui palvuse ajal laseb Jumal juhuslikult vihmal ladiseda. Ja kus on kirik, seal on kuppel, päikesekiirtel kena sätendada. Hea, et venelastel veel kõrgeid torne ei ole, muidu oleks alma mater’i katusele terve jofferdoffer vinna aetud.
Eesti ajal koristati muidugi katuselt hirmus sibul, mis variserid võdisema või risti ette lööma paneb, pühamust tehti seminari raamatukogu ehk seminarka. Nõukogude ajal kuplit tagasi ei pandud, sest vene värk ei ole päriselt ikka üks ja seesama vene värk, kuigi teinekord tundub, et usul ja kommunismil ei ole kopka eestki vahet. Sisekirikust sai ajaloo-keeleteaduskonna raamatukogu, mida pühendatud edasi seminarkaks, teised lihtsalt rampsiks kutsusid.
Asukoht teoses
lk 25–26
