Tänu Kamarale sattusime Ülikooli tänaval kokku Paul Aristega, kes meid poolvägisi „Wernerisse” viis. Nemad kahekesi olid ennegi kohtunud, kuid Ariste kohtles mindki nagu vana tuttavat. Ta oli sisseastujate nimekirjas märganud mu nime. Loomulikult jäi see talle silma pelgalt tänu eestiaegsele keeleteadlasele Alo Raunale. Saime sisseastumiseksamite ajal Aristega veel mitmel korral kokku. Talle meeldis, kui tema lauas istus korraga mitme rahvuse esindajaid, sest siis sai ta igaga kõnelda tolle emakeeles. Kamaraga rääkis läti, minuga eesti keeles, tavaliselt liitus meiega keegi kolmas-neljas, kellega jutles vastavalt mustlaskeeles või mõnes muus, sõltuvalt lauakaaslase rahvusest. Imetlesin Aristet väga.
Asukoht teoses
