Võib ju asja nii ette kujutada, et keelati ära ja kõik – nagu ülikooli sotslabor Koobi ajal. Kes teab, ehk oli ka nii, kindlasti oli – küsige Põllult, tema teab. Mina tean, et oli elu, olid asjad, mis panid meid põlema ning see õhetus meis paistis kaugele välja, oli ebatavaline, ebaloomulik neile, kel endal süttimiskalduvust polnud – partei- ja komsomolitegelinskile, KGB-le, Moskvale, Tallinnale, kohvik „Tempo“ administraatorile, kes meid Varblasega sisse ei lasknud, arvates, et oleme purjus, aga ei olnud, me lihtsalt vaidlesime ühe asja üle ning läksime märkamatult põlema, vana Pälsoni ühika komandandile ja ehk veel mõnele vähemtähtsale komale. See elu, see ühisus (sugugi mitte alati ühismeel) oli kõige tähtsam. Ja sellega, sellistena, usun, olime ka ohtlikud. Meile jäi märk külge. On siiani. Olime visarid, mis tähendabki Simuna murdes rahulolematut vastuhakku, on imelik sõna.
Asukoht teoses
lk 231
