Garaažid, plekist või telliskividest ja tõrvatud katustega, mitmekorruselised garaažid, ja nende vahel tolmavad teed. See on nimetu piirkond, mis jääb Anne, Kuuse ja Remmelga tänavate vahele. Niikaua, kui need garaažid on seal olnud, on ka teed tolmanud.
/---/
Kujutage nüüd ette kesksuvist Annelinna kaheksakümnendatel. Garaažidevahelised teed tolmavad, päike kõrvetab ja kütab kuumaks garaažide katused. Paplid õitsevad, õhk seisab. Ainult pääsukesed lendavad siristades majade vahel nagu nooled. Ja söesilmsed sõjaväelaste lapsed söövad suuri magusaid mureleid. Lapsed käivad kalonka juures joomas ja veesõja jaoks vett võtmas. Kalonka – see on arteesiakaev praeguse Remmelga ja Lepa tänava vahel. Tühermaa tagant paistavad lennukisabad ja alalõpmata õhku tõusvad või maanduvad sõjaväelennukid. Tihti on kuulda nende mootorite spetsiifilist vilinat, see kõlab jäiselt ja ohtlikult nagu külm sõda.
/---/
Me ei teadnud, et igale meessoost tartlasele oli ette nähtud üks gaasimask, me ei teadnud, et Raadi sõjaväelennujaama pärast olime me ameeriklastele tähtis sihtmärk.
/---/
Kui me isaga üheksakümnendate keskpaigas üle Uue silla kodu poole sõitsime, vaatasin ees laiuvat Annelinna justkui pilvelõhkujate kompleksi või kõrbekanjonit. Päike soojendas suurte punakaspruunide paneelmajade kesta, mille vahelt aeg-ajalt vilksatas üksikuid siniseid, päiksekiirtes aknaid. Majahiiglased elunesid kobaras koos, näisid justkui nõu pidavat selle üle, mis vahet on kõrbekanjonil ja pilvelõhkujate linnakul. Nad olid midagi vahepealset.
/---/
Annelinna puhul on räägitud majade amortiseerumisest ja hävitamisest, mitte kunagi aga restaureerimisest, samas kui Kaarsilla hävitamine ja Kivisilla taastamine koos mõne sõjaeelse kvartaliga on olnud justkui enesestmõistetavad teemad. Kellelgi ei tule pähe Annelinna restaureerida ja selle üksikuid piirkondi taastada. Jaama tänava vastas asuvale tühermaale ehitatud uuselamurajoon näib isegi teiste omasuguste seas erakordselt ajutine – mõeldud justkui ühekordseks kasutamiseks.
/---/
Ühel märtsikuisel õhtul kohtusin oma kolleegiga kuskil Kaunase puiestee läheduses. Päike oli loojunud, osa taevast oli veel sügavsinine ja selge. Tohutud hakiparved lendasid üheksakordsete majade vahel ringi, katuselt katusele.
Asukoht teoses
lk 91–96
