Tartu linna väline ilme oli endiselt pidevalt muutumas. Kui sõja algul Tartus elunes umbes 40.000 inimest ja Tartu kandis Ülikooli- ja üldse koolidelinna pitserit, siis nüüd võis siin olla sõjaväelastega kokku vahest 60.000 elanikku. Juurdekasvu moodustasid peamiselt sõjaväelased ja igasugused sõjaväeametnikud, kuid ka sõjapõgenikke valgus Riia kandist järjest juurde. Uulitsatel võis näha üha sagedamini sõjas haavatuid, küll karkudel, küll ilma, sest Tartu oli laienenud ka uute haiglate poolest. Ikka sagedamini kuulsime ka sõjaväeorkestri mürtsumist ja teadsime siis, et järjekordselt saadetakse mõnda väljaõppe lõpetanud sõjaväeüksust rindele. Kui oli aega, siis ruttasime seda sündmust pealt vaatama. Nüüd ei olnud sel puhul enam hurraatamist ja vaimustust, kõik see oli juba liiga igapäevaseks muutunud. Tarbekaupu ja eriti toiduaineid võis olla vähem müügil kui rahuajal, kuid puudust ei kannatanud keegi.
Asukoht teoses
lk 17
