Uinunud Kivikujude aed. Ta mäletas ometi...

Ta mäletas ometi seda karu ka keset veepladinat ning pisikeste laste kilkamist, keset suvesooja, rohelust, õitsemist, sagimist. /---/

Ta sirutas ettevaatlikult parema käe välja ning libistas peopesaga korraks üle kivikaru olematu karva, nii, nagu oli näinud lapsi kunagi tegevat. Veel mäletas ta, kuidas lapsed kivikaru nina hetke oma pihus olid hoidnud. See elutu kivinina puudutus oli aga külm, küllap, jah, niisama külm kui elavate loomade nina puudutus, aga just seda mõeldes näis talle äkki, nagu oleks nüüd selles linnas vähemalt üks olevus, kes ta ära tundis.
Teosest