Uinunud Kivikujude aed. Aed seisis üleni...

Aed seisis üleni täis kivikujusid – see avastus ei ehmatanud ega üllatanud teda. Midagi niisugust oligi ta oodanud näha. Jah, kui ta olnuks praegu laps, siis võinuks ta lihtsalt arvata, et kõik need kujud on tegelikult ühe kurja jõu poolt tarduma sunnitud elusolevused. Kuigi nad ju polnud seda. Pigem vastupidi, nad olid peaaegu elustatud kivid. Meistri peitel oli vaevaliselt ning kaua pootnud elutut, hingetut kivi, sellist, nagu ta maja ees lebamas nägi, et need loomad ja kivist inimesed, kes praegu siin seisid, saaksid endile vähemalt selle kivihinge.
Teosest