Kolmas valgus. Helekollast septembripäeva tuli...

Helekollast septembripäeva tuli voogudena akendest sisse. (Kuidas too valgus, too Toomemäe vahtrate justsama alanud hõõgus võis eksida sinna kitsasse majadevahesse, mõtlen ma nüüd.) Veel kandus sealt väljast, mäletan ma, mingeid arusaamatuid hõikeid, naeru, muretut ning kõlavat, ja ajuti, hoogudena kauget puhkpillimuusikat, nagu toimunuks ka kusagil jõetagustes kaugustes midagi pidulikku, laulupeolikku; sealtsamast väljast, aga hoopis ligemalt, päris akende alt kuuldus üle munakivide veerevate raudrehvrataste kõma ning hobuseraudade teravat klõpsumist. (Kuulusid need hääled, kahtlen ma nüüd, üldse tollesse ajahetkesse, milles ma hetkel viibisin? Kas need ei võinud sinna ulatuda just nimelt teistest taolistest aegadest – Kristjan Jaagu, Suitsu, Sanga, ükskõik millisest eelmisest?)

Seal sees valitses siiski oma valgus. See ei tulnud mitte niivõrd lühtreist, mis vististi ka põlesid. See pärines rohkem heledatest seintest ning laest, seda levitasid need joonia sambad, mis tollest esimesest korrast peale on mulle alati tundunud marmor-, mitte kunagi puusammastena. Jah, just need sambad levitasid seda harrast antiikset ja seletamatut heledust, mis polnudki õieti valgus, vaid selle ruumi pidulik omahelendus.
Teosest
lk 72–73