Kauge. Öösel oli puhkenud...

Öösel oli puhkenud ootamatult äike. Õieti ärkas Valdes tugeva kolksumise, mitte äikesemürina peale. Üks alumise korruse aken oli lahti, see aken, mis vaatas maja pimedasse külge, vastu järsakut. Sealt kasvas maja ligi vana vaher, selle aknasse ulatuvatelt okstelt oli juba vihma sisse sattunud ja vaiba ära leotanud. /---/

Kevadine öö üritas nüüdki näidata oma muutlikku palet, et ta seda siin linnaelus sootuks ära ei unustaks, et ta mäletaks teistsuguseid aegu ja olukordi. /---/

Jah, linlik elu kaugendas teda tõesti loodusest. Rohkem oli ta seda tundnud oma endises elukohas, tolles kolmekorruselises majas justkui Toomemäe kaitse all. Seal oli ta tundnud ka kummalist ajaloovoogu. Kuni oli teada saanud, et just nende maja kohal oli kunagi kõrgunud punasest kivist piiskopilinnus.

See uus elukoht, see puumaja ei paistnud talle nii turvaline. Siin oli midagi segavat. Niisugust, mis esines ilmselt kõigis vanades puumajades, mis olid oma seintesse kogunud liiga palju minevikupilte ja... isegi hääli.
Teosest
lk 79