Too kõrvaltrepp oli Valdesele tõeliseks avastuseks; senini polnud ta oma hajameelsuses seda õieti märganudki, või kui oligi, siis polnud taibanud, et sealt pääseb ju otse raamatukogutoa vastas olevale rõdule, kust on raamatukokku pääsuks ees vaid mõni millimeeter klaasi.
Jah, maja oli tõesti eakas, ehkki mitte lootusetult vana. Seinad ju pidasid veel, aga katus, plekk-katus, vajanuks küll ammu uuendamist. Kuid see polnud üldsegi tema mure – maja oli linna oma, tema oli selles kõigest üürnik! Valdes mõtles teatud tagantjärele kahetsusega – miks ta pidi küll kivimaja keskküttemõnud vahetama selle maja ahjukütte vastu. Suvisel ajal oli siin muidugi mõnus, kuid mis saab sügisel ja talvel? Kas ta peab hakkama ka küttemuredega tegelema? Võib-olla peaks palkama veel kellegi, muidugi mõista lisatasu eest. Kuid siis meenus talle, et rahalised seisud polnud enam endised. Mõnestki asjast tuleb edaspidi loobuda.