Kauge. Maja oli tõepoolest...

Maja oli tõepoolest kahekorruseline, sel oli lame madal pööning, millel oli väike poolümar aken. Maja oli tumeroheline, kuid välisvärv oli tugevalt kooruma hakanud. Paremal pool viis veel ka eraldi järsk puutrepp teisele korrusele, õigemini väikesele välisrõdule, hoolimata sellest, et sees oli ju ka trepp; rõdu vastu jäi järsk nõlv, kust võinuks hea tahtmise juures teise korruse akendest sisse piiluda. Maja ees oli avar muruala, selle keskel mingi kiviskulptuur, aga kindlasti hilisemal ajal sinna tekkinud, skulptuur oli kangesti Anton Starkopfi laadi, mingi külmetav naine.

Too kõrvaltrepp oli Valdesele tõeliseks avastuseks; senini polnud ta oma hajameelsuses seda õieti märganudki, või kui oligi, siis polnud taibanud, et sealt pääseb ju otse raamatukogutoa vastas olevale rõdule, kust on raamatukokku pääsuks ees vaid mõni millimeeter klaasi.

Jah, maja oli tõesti eakas, ehkki mitte lootusetult vana. Seinad ju pidasid veel, aga katus, plekk-katus, vajanuks küll ammu uuendamist. Kuid see polnud üldsegi tema mure – maja oli linna oma, tema oli selles kõigest üürnik! Valdes mõtles teatud tagantjärele kahetsusega – miks ta pidi küll kivimaja keskküttemõnud vahetama selle maja ahjukütte vastu. Suvisel ajal oli siin muidugi mõnus, kuid mis saab sügisel ja talvel? Kas ta peab hakkama ka küttemuredega tegelema? Võib-olla peaks palkama veel kellegi, muidugi mõista lisatasu eest. Kuid siis meenus talle, et rahalised seisud polnud enam endised. Mõnestki asjast tuleb edaspidi loobuda.
Asukoht teoses
lk 84–85