Kauge. Järgmisena leidis ta...

Järgmisena leidis ta enda juba hoonest väljas ja avastas, et möödub kivist Hurdast, kõnnib juba Vanemuise tänava pargi veesilmast mööda ja tuttav raskepärane hoone on jäänud selja taha... nagu hiiglasuur liikumatu laev, kus olid möödunud kõik need aastad ja nõnda edasi.

Ja juba ta laskuski Toomeorgu, mööda vaikset Vallikraavi tänavat, mis oli tema kujutluses ikka olnud nagu omapärane varjukas mägiorg, ainult et miniatuuris. Jah, vaikne ja rahulik oli siin alati, igal aastahetkel. Nagu oleks Tartu tõeline ajalugu end varjamas ja säilimas just siin, kus seisis nelinurkne postament kirjaga „mitme maije rahva luid“ ja kust võisid suunduda kas Toomele või liikuda allamäge.

Aga selle monumendini polnud tal enam tarvidust minnagi, sest ta elas nüüd sammukese tänavaotsale ligemal. /---/

Siin see oligi, tänavavoolust kõrval, justkui terrassitaskus, tänavafrondist eemal, puude varjus – kahekorruseline puumaja, kus oli kokku viis tuba, millest kolm alumisel, kaks ülemisel korrusel, kokku üle üheksakümne ruutmeetri ruumi.
Teosest
lk 22–23