Hingenälg. Kord skaut, alati skaut. Lahingud käisid ja...

Lahingud käisid ja linna pommitati. Kolme mehega kaevati taha aeda sügav punker, kuhu pärispommitamise eest vajaduse korral varju joosta.
/---/
Lausa varjend see muidugi ei olnud, kuid kildude eest siiski kaitses.
/---/
Sääl tutvus Asko Oskar Lutsu ja ta abikaasaga.
/---/
Lutsud olid alati Küttide punkrikaaslased. Oskar kartis pauku nagu vanapagan välku. Niipea kui alarm anti, puges punkri taganurka ning oli seal kuss.
Lutsu napsilembus oli üldiselt teada. Asko meenutab mõnuga seika, kui kõndis koolivendadega Riia mäest üles. Nende ees jalutas üks parajal määral „äraseatud“ mees, kelles Asko tundis ära Lutsu ning informeeris ka kaaslasi, kes nägid ainult üht vana joodikut. Selles piirkonnas oli terve rida salakõrtse, kõik Oskarile hästi tuntud ja teada. Astus ees, poisid kuuldekauguses järel, ning manitses ennast: „Oskar, mine nüüd sellest Peetrist mööda, ole mees. Lubasid, et lähed otse koju.“ Järgmise salaurka juures hakkas jälle pihta: „Nojah, nüüd on see Volodja (nimed on umbes ja huupi rabatud) seal teisel pool, aga see kurat on röövel, võtab liiga palju. Ei, sinna ma ei lähe. Ja ega seda rahapuru ei ole kah liialt, abikaasa ikka kodus ootab ja...“ Nii see jutt käis kuni viimaseni ja siis vanamees murdus. Arvas, et selle Maali juurde tema siiski läheb, see on mõistlik naisterahvas. Ega pitsi ei võta, aga ütleb tere. Läkski ja muidugi jäi pikemaks ajaks.
/---/
Mitmel korral aitas Asko sõpradega Lutsu rentslist koduuksest sisse. Vanamehest peeti ju lugu. Ka sõja ajal liikus veel voorimehi oma troskadega. Keegi saatis ta troskaga koju, aga ega voorimees teda tuppa ei viinud, käitus nagu joodikuga ikka – tõukas lihtsalt rentslisse, sõiduraha oli tal ju käes. Eks poisid koolist tulles ta leidsid ja talutasid tuppa.
Teosest
lk. 151-152