Üliõpilaskonna äärmusteks olid tõsised tuupijad ja organiseerunud lõbutsejad. Esimesed olid omaette „metsikud“, teised kuulusid pea eranditult korporatsioonidesse ja seltsidesse. Ise tüürisin kuldsele keskteele, astudes sügisel 1921 Fraternitas Esticasse, kus olid ees mitmed koolivennad ja sõbrad. Ei suutnud kõiki kombeid ja lõbustusi kaasa elada, olin neist üle kasvanud. Vaatasin kriitilise pilguga, kuidas noored kemplesid sõnade ja teravmeelsustega, aga ka rapiiridega. Ilmasõda oli duellitamisele suuresti lõpu teinud, mensuurid tundusid mineviku narrustena, aga Tartus oli see aegunud ajavaim siiski lokkamas.
/---/
Korporandid kandsid tekleid ja värvipaelu nii tänavatel kui konvendis. Ka tütarlapsed asutasid oma korporatsioonid ja ilmusid välja värvides, mis oli alguses võõrastav. Õhtuti tulid värvikandjad Rüütli tänavale jalutama, see andis väikese karnevali mulje. Värvid olid neile sama, mis sõjaväele rügemendi lipp.
Asukoht teoses
lk 34–36
