Laiemapõhjalist luuletamiselevust võivad ennustada uued rühmitumiskatsed. Tartus kujunevad algul peamiselt noori luuletajaid ühendavad rühmad Erakkond ja Tartu Noorte Autorite Koondis. Esimene annab endast märku koguteostega „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999) ning neis on ülekaalus värsid, mis paistavad olevat uuesti üles võtnud Krulli ja Õnnepalu luules eelmisel kümnendivahetusel pooleli jäänud teeotsa.
Luuleraamatuteni on erakkondlastest jõudnud Aare Pilv, Lauri Sommer, Marko Kompus ja Kalju Kruusa.
Tartu NAKi luulet esindavad eelkõige EKSi kirjastusel ilmunud värsivihikud Olavi Ruitlaselt, Veiko Märkalt, Indrek Rüütlelt jt-lt ning proosakoguteos „Hea raamat” (1998). Naklaste seas valitsev luulelaad rõhutab ühiskonnakriitilisust, rämedust ja absurdi. Üsna ilmne on sugulus Beieri-Mogući, Villu Tamme, Contra traditsiooniga. Põnevalt kahe Tartu trendi vahepeal seisavad Francois Serpenti värsid, kus ekspressiivsusega seltsib keerukam kujundiloome.
Luuleraamatuteni on erakkondlastest jõudnud Aare Pilv, Lauri Sommer, Marko Kompus ja Kalju Kruusa.
Tartu NAKi luulet esindavad eelkõige EKSi kirjastusel ilmunud värsivihikud Olavi Ruitlaselt, Veiko Märkalt, Indrek Rüütlelt jt-lt ning proosakoguteos „Hea raamat” (1998). Naklaste seas valitsev luulelaad rõhutab ühiskonnakriitilisust, rämedust ja absurdi. Üsna ilmne on sugulus Beieri-Mogući, Villu Tamme, Contra traditsiooniga. Põnevalt kahe Tartu trendi vahepeal seisavad Francois Serpenti värsid, kus ekspressiivsusega seltsib keerukam kujundiloome.
Asukoht teoses
lk 207
