Meile meeldis Eesti Naisüliõpilaste Selts, sest seal olid põhimõteteks individualism, demokraatia ja rahvuslus, eriti individualism. Olen hiljem kuulnud, et kui Tartus oli üliõpilasi, kes tulid Seltsi ja nende klassikaaslased läksid „Filiae Patriaesse“, küsisid viimased: „Miks te sinna Seltsi lähete? Seal on ainult karvased koos,“ see tähendab individualistid. Aga Seltsis oli tore. /---/
Oleksin pidanud enne mainima, et Eesti Vabariigi ajal tähistati 1. maid pidustustega, mil toimusid suurepärased tõrvikurongkäigud Toome orust ülikooli ette. Ülikooli rektor tuli pidutsejaid välja tervitama. Lauldi „Gaudeamus igituri“ vastav salm „Vivat academia“. Sealt mindi edasi linnavalitsuse maja ette. Ka linnapea tuli pidulisi tervitama. Sealgi lauldi vastav salm ja pidustused kestsid terve öö. Hiljem sõideti paatidega Emajõel. Kõikide üliõpilasorganisatsioonide uksed olid lahti. Võisid minna külla, võtta klaas veini või morssi. See oli suur rõõmupidu. /---/
1940. aasta suvel muudeti Tartu Ülikool kommunistlikuks ülikooliks. Siis ei olnud enam alam-, kesk- ja ülemastme aineid, vaid õppetöö käis kursuste kaupa. Osa professoreid oli kõrvaldatud, osa olid uued, tulnud Venemaalt. Õppemaksu korda muudeti, aga mitte nii, et kõik üliõpilased maksid võrdselt, vaid vastavalt sellele, kui palju kellegi vanemad teenisid. Kui enne oli õppemaksu suurus 75 krooni, siis järsku tõusis see 150 kroonini. Aga mõni üliõpilane pidi maksma 25 000 rubla. Kust seda raha võtta? Kui varem oli registreeritud 4 500 üliõpilast, siis esimesel kommunistlikul aastal langes see 1 500 peale. Osasid takistas õppimist õppemaksu suurus, teisi ei võetud üldse vastu, kuna nad olid kulakute lapsed. See oli hirmus šokk. Siis tulid algained. Vene keel, marksism-leninism ja partei ajalugu olid sunduslikud. /---/
Siis tulid Oktoobrirevolutsiooni pidustused. Ja üliõpilased pidid rongkäiguna tribüüni eest läbi minema. Me lohistasime jalgu ja selle asemel, et kommunistidest õppejõudusid tervitada, pöörasime pead teisele poole ja läksime mööda. /---/
Tartust väljaminek oli keelatud, kuna noormeestele kuulutati välja mobilisatsioon ja liikuda võis ainult lubadega. Et koju saada, pidid üliõpilased saama tunnistuse, et nad olid teinud ära vene keele, marksismi-leninismi ja partei ajaloo eksamid. Mina jäin Tartu. Ja siis anti käsk minna kaitsekraave kaevama. Sai küll eemale hoida, aga tänavale enam minna ei saanud. Kui tänaval kõndis keegi noor, siis võeti ta kinni ja viidi kaevamistöödele. Hiljem nimetati seda „jalaka liiniks“. /---/
Kuna minu toa aknad olid vastu Võru tänavat, nägime, kui Läti partisanid tulid sealt oma vedruvankritega, olles põgenemisteel Venemaale. Ma ei mäleta kuupäeva, kunas just esimesed Saksa luure patrullid Tartusse tulid. Algasid lahingud ja venelased tõmbusid üle Emajõe ja lasksid Kivisilla õhku. Üleöö, nagu metsaseened vihmaga, olid järsku väljas poisid. Loodi Eesti Omakaitse. Karlova pargist saadi püsse ja laskemoona ning algasid tänavavõitlused. Hiljem muidugi tulistati üle jõe. Seal tekkisid tulekahjud. Maarja kirik läks põlema ja Riiamäel asuvad majad hävitati. Inimestele anti käsk linnast lahkuda.
Asukoht teoses
lk 293–295
