Minu aeg ja selle lugu. Tulin Tartusse elama...

Tulin Tartusse elama ja kooli neljakümne üheksanda septembris. Jagasime Viljandi tänava koolimaja koos Teise Keskkooliga, sest Kolmandal Keskkoolil oma maja veel ei olnud, too ehitati mitu aastat hiljem Puiestee tänavale.

Üheksanda klassi ajal elasin Raudtee tänavas, majas number 19, see oli päris kaugel, Pauluse kalmistu vastas. Majad sellel tänaval ongi ainult ühel poolel, teisel poolel on raudtee. Tol õppeaastal käis Kolmas Keskkool õhtuses vahetuses, tunnid algasid kell kaks päeval ja lõppesid kaheksa paiku õhtul.
/---/
Tänavalampe oli Raudtee tänaval väga vähe, jupiti polnud üldse. Oli vähetähtis tänav. Just tol ajal, aasta oli 1951, toodi Tartusse tuhandeid punaarmeelasi, nad hakkasid linna lähedale sõjaväelennuvälja ehitama. Ohvitseride tarvis kerkisid Räpina maantee äärde kiiresti väikesed madalad majakesed, kõik ühesugused ja ühtmoodi inetud. Uusasumit hakati nimetama Ohvitsergorodokiks, mingil ajal miskipärast Hiinalinnaks. Lendurite kohta sündisid otsekohe hirmujutud, mis kiiresti levisid. Kui neid uskuda, siis võõrad noored mehed muud ei teinudki, kui vägistasid õhtuti Tartu tüdrukuid.

Teosest