Servad. Ta hakkab Tartus...

Ta hakkab Tartus käima põhikooli lõpus kevadeti, märtsikuus, kui ülikoolis toimuvad olümpiaadid – nii kuni keskkooli lõpuni. Võõras linn, mis näib oma tundmatuse tõttu veelgi suurem, kui ta tegelikult on, ja ainsateks mälestusteks jäävad neist käikudest suur Treffneri gümnaasiumi aula, kus olümpiaatorid ridamisi pandud laudade taga vaikuses oma ülesandeid lahendavad, aeg-ajalt lauanurgale kosutuseks jäetud šokolaade krabistades, suur valge ülikooli aula, kus lõpuks auhindu jagatakse; ja öömajad, mis asuvad kuskil linna servas, kas Tähtvere tagaotsas kurtide laste kooli ühikas või Põllu tänaval – sinna sõidetakse linnaliinibussiga pikka aega, ja nii jääbki talle mulje, et Tartu on väga suur, sest ta ei tea, et asutakse linna servas. /---/

Ülikool asub tagahoovis – tullakse kesklinnast ja sisenetakse kesklinna tagahoovi, just selline mulje jääb, sest nad lähenevad sellele Ülikooli tänavat pidi ning Werneri koha peal pääseb läbi vaid piki kitsast koridori, mis on laudseina ja Marksu-maja (mis tema jaoks jääb tol korral veel ilma nimeta) vahel – poolakad restaureerivad kohviku hoonet ning on peaaegu kogu tänava ära eraldanud ja kinni pannud. Aga see on tee, mis viib ülikoolini mitu aastat (kui mitte kõik need aastad?). Selle koridori põrand on tol aastaajal alati lopane, jäässe sulanud ebamugavate libedate ümmarguste lombikestega. /---/

Tulevad kaks talve viiekordse maja ülakorrusel, mis on poole tunni kaugusel kesklinnast, kuid tegelikult asub teises aegruumis, mille piiriks on Jaama tänav. Aeg-ajalt paistab õhtuti või öiti aknasse punane kuma – järjekordne majake on põlema läinud või põlema pistetud. Neid maju nimetatakse barakkideks, aga tegelikult on nad lihtsalt väiksed vene talumajakesed, mille aed on prahti ja sodi täis. Mõnedes majades elatakse niinimetatud normaalset elu, neil on koer õues ja satellidipann katusel, aga on ka üks võssakasvanud piirkond, kus majad on maha jäetud ja neis elavad kodutud. Keegi ei tea täpselt, kas lähevad nad niimoodi süsteemselt põlema sellest, et kodutud teevad neis lõket, või pistab mingi kuri käsi neid põlema, et maa vabaneks kiiremini uueks kinnisvaraarenduseks – neidki jutte räägitakse. Hiljem, kui ta on sealt juba ära kolinud ja satub aastate pärast juhuslikult samasse kanti, näebki ta, et kunagiste külahüttide kohale on kerkinud moodsad kortermajad ning novaatorliku arhitektuuriga lasteaed, mida on isegi auhinnatud ja telekas kultuurisaates näidatud. Linnaku teises servas on pikad ühekorruselised barakid, sinnagi ta satub. Linnaku sissepääsu juures on kahel pool teed nood kaheksakandilised putkad (mäletate? Kui jah, kuulute ühte teatavasse kogemuslikku kogukonda), ühel pool teed õlleputka, mille ees paari laua taga istub ikka mingi vene meeste kamp, teisel pool on putka, kust saab niisama suitsu, saiakesi ja jooki, muuhulgas troinoid. /---/

Suletud, kinnine linnaosa veel kümmekond aastat pärast Vene võimu lõppu, veel on käigus bussiliin, mis käib hommikuti ja õhtuti Hiinalinna ja Ropka vahet, vedades inimesi jumal teab mis tehasesse tööle ja sealt koju – ta ei näe seda bussi kunagi, näeb ainult selle bussi sõidugraafikut bussipeatuse tulba küljes. /---/ Ainsad tõelised sidepidajad muu majaga on prussakad, keda näib siin tõesti palju olevat ja kelle pärast ta koos naisega sealt lõpuks lahkubki. Linnaosa, mis on korraga ebaisikuline paneelmajadest eeslinn ja looduslähedane vene külake, majauste ees on pingid, kus vanamutid istumas käivad, mõnikord panevad kutid kõlarid akendele, et üle kogu hoovi lasta mingit vene räppi või kräppi. See pole küll kindlasti Tartu, kuigi mõnesaja meetri kaugusel üle Jaama tänava on kuuekümnendate individuaalmajade rajoon, tüüpiline eesti nõukogude väikekodanlik kobar, mida nimetatakse Võrukülaks, sest selle olevat – veel enne, kui selle ümber püstitati Annelinna kõrghooned – rajanud Võrumaalt Tartusse ümber asunud kolonistid, biitmuusika ja inimnäolise sotsialismi poolt juhituna välja tulnud oma metsatagustest kolkasovhoosidest uut elu nuusutama. Aga see on teispool piiri, siinpool on puhas Venemaa. Keset Hiinalinna on väike väljakuke, mille servas kase all on väike putkapoeke, sellest üle tee maha jäetud suurem kauplusehoone, klaasseintega karniisiarhitektuur, otsekui olekski ta hüljatud just seepärast, et ta on siinses keskonnas liiga läänelik. /---/ Paneelmajad ise on sõdurite ehitatud, seinad pole sirged, kõikjal on paneelide kipakaid üleulatuvaid nurki – aga see-eest on majadel väga paksud seinad, ilmselt kaitsekaalutlustel, et majad lööklainele vastu peaksid – aknalaudu saab ikka korralike riiulitena kasutada, seinad on oma nelikümmend sentimeetrit. Ühel talvel kirjutatakse lehtedes, kuidas metsistunud koerad purevad siinsamas lähedal tühermaal ühe poisi surnuks.

Ta asub sealt ümber, kohta, kust on tehtud juba Liivi sõja ajal puulõikeid Tartu panoraamvaatega, millele on lisatud pommitrajektoorid – sellelt mäelt oli hea linna pommitada, hea ülevaade, kus miski on. Seegi on tegelikult venelaste kant, see ongi see päris venelaste kant, sest mäenõlva all oli juba sajandeid tagasi vene kaupmeeste eeslinn koos väikese kirikuga, seal on veelgi Vene tänav, mille ääres pole enam aga ühtki maja, pole siltegi tänavanimega, ta on mandunud üheks sillaäärse ristmiku pikendusharuks. Kirikust kahel pool on siiski alles vanad vene laadis kaupmehemajad.

See kant on tegelikult Tartu linn olnud juba palju varem kui olid olemas Supilinn, Karlova ja Tähtvere, siia kanti hakati matma Tartu surnuid, kui Katariina taudide takistamiseks keelas Vene riigis kirikute ümbrusse matmise, siia majutati sõdurid, siin elas vaene agulirahvas. Teispool järve aga oli uhke mõis, kus leidus isegi Düreri gravüüre ja mille mõisnik tegi oma teises mõisas Setumaa külje all omakandi talude päriseksostjatele soodukat, et mulgid ja lätlased Vastseliinat ära ei okupeeriks. Revolutsiooni ajal käis agulirahvas siin kartulivarusid ja viinakeldreid rüüstamas, hiljem elasid agulis Alver, Talvik ja Ristikivi oma väikestes üüritubades.

Siia ta nüüd tuleb, jälle majja, mis oleks ehitatud otsekui pommivarjendiks, sest ta seinad on poole meetri paksused ning kelder on nii sügaval, et aknaid polegi. Vundament, nagu näib, on ehitatud paekividest – paekivid Tartu linnas! – aga seda pole väljapoole näha, see on näha ainult keldrist seestpoolt. /---/

Kui kõndida mõisa poole, on kunagine võllamägi – sinna ehitatakse uus maja ning majaaugu kaevamisel tuleb välja kunagiste kurjategijate kolpasid, mis vedelevad mõnda aega augu serval möödakõndijaile vahtida. Sealt edasi minnes tuleb suur mahajäetud kruusakarjäär, mille põhjas on piklik ühekorruseline maja, kus, nagu ta teab, on millalgi peetud metalimeeste klubikontserte, aga mis tema ajaks on juba hüljatud ning tema sealoleku aja lõpuks lammutatud. /---/ Veel edasi tuleb park ja päris järv, järve kaldal vana punamonument ja vene sõdurite hauad, mille tahvlitel kunagised viisnurgad on asendatud õigeusu ristidega; ausamba äärisel otse järve serval saab istuda ja üle vee mõisavaremeid vaadata. Mõisaallee puud on veel suured, paplite allee läheb piki järvekallast väravast mõisani /---/ – need paplid elavad siin oma viimaseid aastaid, mõis äratatakse üles, vanad paplid juuritakse välja ja istutatakse väikesed eblakad puukesed asemele, nii nad ütlevad, et pappel ongi lühiealine puu, aga nemad ja tema ja meie oleme samuti lühiealised ega näe võib-olla enam oma eluajal kõrgete puudega alleed selle järve kaldal /---/.

Kümne aasta jooksul, mis ta seal elab, kaob muudki. Kevadeti kostab köögiaknasse konnade pulmalaulu, see tuleb siit lähedalt Peetri turult, mis vist kunagi polegi päriselt turg olnud, ainult kavatsetud selleks, aga selle platsi ühes nurgas on tiik, kus need konnad kogunevad; ja neil õhtutel kõlab konnakoor, nagu oldaks maal, juutide ja vanausuliste surnuaiadki on seda konnalaulu kevadeti täis. /---/ Aga kui kümme aastat saab täis, siis on tiik umbe kasvanud ja kevaded vaiksed. Suve teisel poolel laulab terve öö kuskil üks lind, üksik lind, hõigub midagi õrnalt, pikkade pausidega, ööst öösse, nii et lõpuks, kui ta ühel suvel enam ei hõigu, pannakse tähele, et ei.

/---/ Kruusaaugust teisel pool teed on üks teine kruusaauk, autotee ja surnuaia vahel, selle põhjas on küll mingid majad, mida ta augu serval kõndides on näinud, aga ta pole kunagi ise käinud selle augu sees, ja kui ta siis lõpuks läheb.

Siis seal linna pole. Seal on olla nagu metsas, hoolimata sellest, et augu ühes otsas on majad, mis pealegi on mingid töökojad, ja augu teises otsas on korralikult sissesõidetud rattarajad, isegi trampliinid, mida mööda saab ägedat ekstreemkrossi sõita. Ometi on see koht oma põhiolemuselt mets, maa sisse on uuristatud anum, mille servad hoiavad ümbritsevat sisse valgumast, sest anum on ise täis. On kevad ja esimesed liblikad tiirutavad mööda seda avarat anumapõhja ringi, neid on siin tõesti palju, põiklev lend üle juba kuivaks tõmbunud lehepudi. Puude otsas vaikivad linnud, metstuvid, hoopis teistmoodi oma linnasugulastest, ükskõiksed, rahulikud, aga valvsad, nad võõristavad teda, püüavad käituda nagu metsas, olla märkamatud, ja kui ta siiski üht vahtima jääb, seistes puu all liikumatult, ei pea tuvi vastu ning lendab teise puu peale pisut eemal – aga tema lendaminegi on kuidagi mõõdetud, vanapärane, metsik selle sõna kõige rahulikumas mõttes. Oaas, kuhu Tartu pole veel jõudnud, linna-eelsus, mis on maa seest välja kaevatud, kaevatud kruusast on ümberringi majad ehitatud, mõned pommivarjenditekski, aga siin on veel metstuvid oma häirimatus ärkvelunes.

/---/ Tookord on vihmane kevadilm, nüüd pakaselõpp, kõlab sõna „televisioon“ siin keset linna sisse tekkinud rahvusromantiliste tänavanimedega kodanlasküla, otsekui kauge hüüd avaratest suurlinnadest, osutades pimedas kõrguvale kodukootud Eiffelile, mille jalamit ümbritsevad ustavaid koeri endas varjavad viljapuuaiad koos moosimarjapõõsaste ja trimmitud muruga, mis kõik on praegu muidugi jõulu ja vastla vahelisse olematusse tõmbunud. Linn saab siin läbi, on juba möödas enne, kui on siia jõudnudki.