Siis olime Hiinalinnas. Põhipood oli suur Rema pood, aga see oli eemal ristmikul, sinna minek oli ikka omaette ettevõtmine. Aga maja kõrval oli mingi väga pisike poeke. Põhiline, mis ma mäletan, oli see, et käisin seal hommikuti suitsu ostmas ja tegin esimese suitsu poe ees seistes ja eemal kasvavaid papleid vaadates – sealt oli näha kõrgeid kaharaid paplipuid, mis oli õigupoolest ainus päriselt ilus pilt Hiinalinnast. Ja siis mõnikord tulid mingid vene lontrused minuga juttu rääkima, mina muidugi rääkisin viisakalt vastu. Lontrused olid nad tõepoolest, üks oli näiteks inimese peksmise pärast vangis istunud. Pood ise oli pisike uberik, suure kase varjus. Ja siis oli Hiinalinnas veel üks kiosk, mis oli ööpäev läbi lahti, ja kus ma käisin palju oma lõputöö kirjutamise ajal, kui istusin ööd läbi arvuti ees ja suits sai otsa või tuli koka isu peale. No sinna tuli küll palju kaupa otse Venemaalt, igasugu vene šokolaade ja Venemaal tehtud Buratino limonaadi. Ja seal müüdi bomžidele vabalt troinoid, ise nägin mitu korda, kuidas mõni selline räsitud mees tuleb, näitab luuki kahte sõrme, lisab oma kähiseval häälel „Dve!”, ja saab kohe kaks sildita odekolonnipudelit. Üks pudel oli mingi kolm või neli krooni, nii et odavaim alkohol Tartu peal.
Asukoht teoses
lk 74–75
