Istusin eile Ristikivis...

Istusin eile Ristikivis Hennoste loengu ajal ukse kõrval, laelamp ei põlenud, laualamp põles, väljas oli valge, ühtlane pilvealune valgus ilma varjudeta. Tuba polnud pime ega hämar, aga ka mitte plassilt valge. Valgus tuli ühest suunast, vastasseinast aknast, ja see, et tuba oli inimesi täis, tõi ilmsiks selle mittehämara varjutatuse, toa ruumilisus tuli reljeefselt esile. Oli selgesti tunda, et-oleme-toas. Akna taga, otse akna taga oli sirel, ja tekkis kummaline efekt – ta oli otsekui siinsamas, väga lähedal; kui poleks seina ja akent ja tuba akna ning minu vahel, poleks sama kaugel olev sirel mulle nii ligidal olevat tundunud. Toimus mingi visuaalne või ruumiline (see oleks olnud otsekui mingi keha ja ruumi vaheline tunne, ometi tajusin seda ainuüksi silmadega) toaga samastumine, mis tõi sireli lähedale; ta oli lähedal mulle, sest ta oli toa teisele otsale väga lähedal. Ja sirelist edasi see pilgu ruumistatus jätkus – sireli taga olid naaberaia puud, siis veelgi kaugemad puud, siis Näituse tänava ääres asuv punasest tellisest maja. Pilgu ulatus oli reaalruumis paarsada meetrit. Pilgul oli äkki mitu asja, millesse ta ühtaegu püsima jäi ning ühtlasi ka neist lähtudes, neile toetudes, sai edasi liikuda – toa ruum pilgu siinsuse ruumina, aken selle piirina, sirel esimese sealsuse märgina. Pilk hakkas elama omaenda elu, eri kauguste üheaegsus pilgukiires hakkas pilku endasse kiskuma. Kaugus liigendus mingiteks pilgu puhkeruumideks nende tugipunktide vahel, kõik haardus pilgu sisse, mulle endale lähemale; kaugus sai lähedaseks seekaudu, et osales pilgus, mis sai alguse lähedalt. Pilk nägi mitut kaugust korraga – akna, sireli, puude ja maja kaugust –, need kaugused tundusid hetkiti samastuvat; mitte nii, et perspektiiv kadus ja kõik tuli ühekaugele, vaid nii, et perspektiiv ilmnes järjestikustest lähedustest koosneva reana. Alguse sai see toast, kus ei olnud midagi kaugel, selle jätkuna sirel, kaugel minust, aga lähedal toale selle tervikus, otse toa külje all. Sellest toa-tundest, saigi pilk oma vaatamise mustri ja jätkas kuni Näituse tänavani. Ja ma arvan, et seda toetas ka too ilma päikseta ühtlane valgus, mis ei suuna pilku varjumängu ja valguse intensiivsuserinevuste kaudu, vaid laseb pilgul ise kulgeda, või siis pilgu valguse-sunni alt vaadatava-valgustatava sunni alla.