Ajalooja. Raimondi jaoks on...

Raimondi jaoks on kesklinnas iga jalatäis maad täidetud mälestustega, mida Märtha tähelepanelikult kuulab. Neist lugudest kerkib ta kujutlusse hoopis teistsugune Tartu, sõjajärgne ja räämas. See on viiekümnendate aastate linn, kus praeguste parkide asemel laiuvad varemeteväljad. Inimesed käivad neid õhtuti pärast tööaega koristamas ja tasandamas. Isa elab Ülejõel, Jaama tänavas, väikeses toakeses kusagil puumaja teisel korrusel. Verivaese tudengina pole tal käekella, see-eest aga on kirbuturult soetatud binokkel. Kui loenguaeg läheneb, vaatab ta binokliga otse Raekoja tornikella ja teab, millal teele asuda. Aga kuidas...? alustab Märtha nõutult. Kõik oli maha pommitatud, kõik vahepealne oli varemeteväli, aimab isa ta küsimust ette. Märtha püüab kõigest väest kujutleda seda lagedat linna ja ta vaimusilma ette kerkib veider pilt rusuväljast, mille kohal kõrguvad vaid raekoda ja see üksik maja, kus elab ta isa.
Teosest
lk. 115