Ajalooja. Raimond on hoolas...

Raimond on hoolas tudeng ja talle makstakse stipendiumi. Väikest küll, kuid vähesega harjunule on see tõhus lisasissetulek. Selle eest võib ta endale aeg-ajalt lubada mõne tarviliku ostu. Sõjajärgsel vaesel ajal on kõigest puudus, samas võib mustalt turult saada peaaegu kõike. Hangeldajad ja kotipoisid löövad oma poe lahti sillaotsa juures, kus alatasa rahvast liigub. Kaubitsejad laovad oma kohvrite ja kompsude sisu sillapiiretele, laternapostide kivisoklitele, pinkidele või otse murule. Nende ebakorrapäraste ridade vahel tavatseb isa jalutada ja kaupa uurida. Mida kõike siin ei pakuta! Kummuteid ja klavereid, raamatuid ja grammofoniplaate, vanu rõivaid ja jalavarje, ehteid ja nipsasju, ordeneid ja kirjapaberisuurusi kehtivuse kaotanud rahatähti. Sellelt sõjajärgselt täikalt soetab Raimond endale kirjutuslaua, nahast vöörihma, luubi, mandoliini ja hulga raamatuid. Sageli arveldatakse mitte rahas, vaid sellesama maalt toodud toidukraamiga. Nahkrihma väärtus on pool tosinat kanamuna, ent tammepuust kirjutuslaua saab paraja singikäntsaka eest.
Teosest
lk. 117