1924. aasta tööstusloenduse andmeil tegutses Tartus 348 tööstusettevõtet, neist 40 ehk 11,5% kuulus suurtööstuse, 131 (37,6%) kesktööstuse ja 177 (50,9%) väiketööstuse kategooriasse. Nii oli Tartu peamiselt väikeste, kuni 20 töötajaga tööstusettevõtete linn, valdava osa tööstustoodangust andsid aga suurtööstusettevõtted. 1924. aastal andis ligi 1600 töölisega Tartu suurtööstus 5,8% (225,7 mln marka) Eesti suurtööstuse toodangust (3839 mln marka), olles selle näitaja poolest Tallinna ja Narva järel kolmandal kohal.
1920. aastate algul müüdi Tartus toodetud kaupu peamiselt Tartus ja Tartumaal ning vähesel määral Eesti teistes piirkondades. Siiski õnnestus mitmetel puidu-, toiduaine-, masina- ja keemiatööstusettevõtetel oma toodangut ka eksportida. /---/
Nii kujunes Tartu tööstus 1920. aastate keskpaigaks mitmepalgeliseks ja aitas rikastada siseturgu kaubavalikuga. Mitmed Tartu ettevõtted, nagu A. LeCoq, kammivabrik Estico, Esimene Tartu Värnitsavabrik G. E. Roht, Tartu Telefonivabrik, Lellepite metallivabrik, masinatehas Tegur, Karlova saeveski, nahavabrik Uswansky ja Pojad, O. Zimmermanni nahatööstus, suutsid oma toodanguga edukalt läbi lüüa välisturul. Nende ettevõtete tähtsaim arengumootor oligi eksport, mida 1920. aastate teisel poolel soodustasid maailmaturu kõrged hinnad. Gustav Peetsi piimamasinate tööstus (1914) kasvas suurettevõtteks just tänu sisenemisele eksporditurgudele. /---/
1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse materjalid näitavad, et tööstus oli elatusallikaks küllalt suurele osale Tartu elanikest. 1922. aastal märkis oma tegevusalaks tööstuse 15 170 inimest ehk 30,1% Tartu elanikest (50 342), 1934. aastal aga 20 511 elanikku ehk 34,8% tartlaste koguarvust (58 876). /---/
See näitab, et kahe rahvaloenduse vahel oli Tartus suurenenud elanike seas nende osakaal, kelle sissetulek tuli tööstussektorist. /---/
Tartu tööstus oli elujõuline ja jätkusuutlik, mida näitasid uued investeeringud tööstussektori arendamiseks. Kriisijärgsetel aastatel investeeriti uute toodanguliikide toomiseks turule, uute töökohtade loomiseks ning tootmise suurendamiseks. /---/
1940. aasta juunis toimunud riigipöördega kaasnes Tartu suuremate ettevõtete (telefonivabrik, Tehnik, alumiiniumivabrik, G. Peetsi masinavabrik, nahatööstus Uswansky ja Pojad, O. Sõmermaa, A. Pääsukese ja A. Pätsi nahatööstused, trükikoda Postimees, OÜ Noor-Eesti, leivavabrik Ceres, õlletehas A. LeCoq jt.) riigistamine ja tegevuse ümberkorraldamine vastavalt uuele, nõukogude majandussüsteemile.
Asukoht teoses
lk 12–21
