Minu Eesti. 3. Mis juhtus? Värskelt ja puhtalt...

Värskelt ja puhtalt lõhnava kena linna katuste kohal puhus soe tuuleke. Ma armastasin Tartut ning oleksin võinud tema embuses igavesti mõnuleda. /---/

Mäletan seda pehmet suvist valgust, seda ristkülikut, mille ta heitis haiglatoa põrandale, kuidas see peegeldus vanade jämedate puude rohelistelt ja kuldsetelt lehtedelt, mis igast küljest valvasid toda uhket kreemikarva hoonet Toomemäel. /---/

Preili Anna Petrone, sündinud Tartu haiglas, Toomemäe põlispuude all.

See haigla pandi varsti pärast seda kinni ning sünnitusmaja kolis Maarjamõisa kliinikusse, moodsasse skandinaaviapärasesse geomeetriast, metallist ja klaasist kompleksi südalinnast eemal. Praegu asuvad vanades haiglaruumides ülikooli sotsiaalteaduskonna ruumid Sünnitustubadest on ehitatud loengusaalid. Kaunis sisekujundus on aga säilinud. Virsikukarva kreemjad seinad, musta-valgeruudulised kahhelplaatidest põrandad, tumedad puust trepikäsipuud, suur lühter, mis rippus vastuvõtu kohal ja mille all istus eakas õde. /---/

Tolles haiglas oli sündinud palju tähtsaid inimesi. Andrus Ansip, Rein Lang, Jaak Aaviksoo, Jürgen Ligi. Isegi olümpiavõitja Kristina Šmigun oli seal sündinud. /---/

Autoga tuli sinna pääsemiseks sõita mööda Lossi tänava munakive ülesmäge ning Toomemäe pargi kaht järsku nõlva ühendava Inglisilla nime kandva ennemuistse jalakäijatesilla sammaste vahelt läbi. Samuti võis sinna jõuda mööda ülikooli peahoone tagant algavat pargiteed, mis oli peaaegu 45kraadise nurga all. See teerada oli naiste seas kurikuulus oma kontimurdva tõusunurga poolest, seda eriti talvel, mil jäine jalgrada oli iseäranis reetlik.

Teosest