EÜS tähendas Eesti Üliõpilaste Seltsi. Ameerika Ühendriikidele omased fraternity’d ja sorority’d Tartus puudusid. Seal olid hoopis seltsid ja korporatsioonid ehk korbid. Need olid Tartu organisatsioonid, millel oli oma ajalugu, riietus, värvikad teklid, erikoodeksid, salajased käepigistused ja kombed. 30. aprillil, volbriööl, kogunesid nad avalikesse kohtadesse ning marssisid külg külje kõrval nagu mõni ülikooli ansambel. Tuubade ja trompetite asemel olid neil käes lipud ja õllepudelid.
Neil olid ka põnevad nimed. Rotalia, Estica, Indla, Amicitia, Lembela, Liivika.
Oli mees- ja oli naisorganisatsioone. Samuti olid ka mõned segaorganisatsioonid, näiteks Põhjala, kuid Epp ütles, et ma nendega oma pead ei vaevaks. „Kui sa kuhugi tahad minna, siis mine EÜS-i. See on õige koht.” /---/
Iseseisvussõjas langes 13 EÜSi liiget, kuid seltsi pisut aasiapärases pagoodi meenutava längus katusega telliskividest majas Tartu raudteejaama lähedal elas nende võit edasi ning seda hoiti au sees. Minu majandusteadlasest sõber Ott tegi mulle kord seal majas ekskursiooni ning rääkis mulle, kuidas sovetid olid hoone sõja ajal endale kahmanud ning teinud selle suurest saalist korvpalliväljaku. Pärast taasiseseisvumist tagastati hoone õigusjärgsetele omanikele ning remonditi ära. Rapiirid pandi seintele tagasi ning ühiskonna tähtsad liikmed – Ilves, Laar, Tarandid, Kross ja teised – said maja keldris kokku ning ajasid isekeskis juttu. /---/
Kuid ekskursioon EÜSi majja oli mu esimene kokkupuude Tartu ülikooli eluga, uut moodi eksistentsiga, kus naljakad mütsid, õllejoomine ja salajased keldrikohtumised võisid sind juhatada uuele ja põnevale teele.
Asukoht teoses
lk 163–165
