1947. aasta detsembrini kehtis Nõukogude Liidus nn. tšekisüsteem, osta lubatud toidu hulk oli noore inimese vajadusega võrreldes ikka õige napp. Muidugi oleks saanud turult lisa tuua, aga päts leiba maksis seal viiendiku üliõpilase ühe kuu stipist. Sellest jätkunuks vaid päevaks-kaheks. Turul sai siiski käidud, seal vahetasin kord ühe tööstuskauba-tšeki leivapätsi vastu. Neid tšekke sai kasutada ainult siis, kui ametiühingust said ka mingi konkreetse asja ostmise talongi. Esimesel sügisel sain nii ühe takuse džempri ja paari sokke.
Õnneks oli olemas üliõpilassöökla ja seal mõned toidud, mida sai ilma toidutšekke kulutamata: porgandi- ja kaalikapuder ning (eriti odav) lillkapsa-piimasupp. Seda tänu ülikooli Raadi põllunduslikule õppemajandile. Kui ma praegu mõnikord vaatan oma ebaesteetiliselt suurena rippuvat vatsa, meenub mulle selle primaarse väljavenitamise histooria. Kuidas pärast praktikumide lõppu sai Aia tänava õppehoonest pooljoostes kesklinna ülikooli sööklasse kihutatud. Selleks, et mõni minut enne kella seitset, enne sulgemist korraga nahka panna kolm portsu, see tähendab poolteist liitrit vesisevõitu suppi.
Tagantjärele ei saa seda muidugi millegi muuna hinnata kui romantilise elulaadina õnnelikus tudenginooruses.
Asukoht teoses
lk 131–132
