Heli vaatas veel korra aknast välja, kus suurte hõbepajude vahelt kilgendas Emajõe vesi oma rahulikul teel kauge Peipsi poole. Öösel oli sadanud vihma ning jõelamm säras päikeses kui äsja pestud roheline palakas.
/---/
Werner oli muidugi täis nagu ikka lõunaajal, kuid imekombel sai Heli istekoha ilma järjekorras seismata.
/---/
Ümmargust lauakest, mille taha Heli istus, ümbritses viis tooli. Heli luges veel kord üle – tõepoolest viis. Vigur, kuidas nii väikese laua ümber mahtus nii palju kohti, oli see, et kaks tooli olid pööratud teiste laudade poole ja nendel istujatest võis näha vaid selga. Kolme külastaja kohvitassid ja koogitaldrikud mahtusid aga lauakesele ilusti ära. See-eest naaberlaudadel, mille taga istus neli inimest, ilmselgelt nappis ruumi. Heli märkas silmanurgast, et vähemalt üks külastaja võttis kohe oma saiakese kätte ja pistis niiviisi vabanenud taldriku kiiresti kohvitassi alla. Ettekandja sai sel kombel tekkinud vabale lapikesele serveerida kohvi ja koogikese ka ta kaaslasele. Kõik käis õlitatult ja nagu muuseas – ettekandja tegi kärmesti ja süvenenult oma tööd ning külastajad abistasid teda, kui vaja ning sellest end segada laskmata ajasid omi jutte edasi.
Esimesi kordi Tartus olles oli Heli linna väga võõrastanud. Seal oli nii palju igivanu puumaju, mis tundusid levitavat vaesuse ja kõdunemise lehka. Kõik inimesed paistsid üksteist tundvat ja ajasid omavahel laial häälel juttu, nagu poleks kellelgi vaja midagi enda teada hoida, veel vähem teiste eest varjata. Aga aja jooksul oli võõristus taandunud ja Heli oli hakanud tundma sooja poolehoidu nende kõigutamatult rahulike lõunaeestlaste vastu. Peaaegu igaühes neist tundus peituvat midagi ülikooli vaimsusest – eelkõige õppejõudude südantvõitvat lihtsust, heatahtlikkust, avatust ja sisemist haritust.
Eriti võlutud oli Heli Werneri kohvikust. Tagumist saali, kus tavatsesid istuda ülikooli õppejõud, vaatas ta kõige parema meelega aukartlikult eemalt.
/---/
Heli valmistus tellima oma tavalise koorega kohvi ja praelõiguga võileiba, kui ettekandja juba need talle lauale tõstis. Heli vaatas suurte silmadega ettekandjale otsa, kes naeratas ja ütles: „Arvasin, et tellite nagu alati. Või soovite muud?“
„Ei-ei, just seda ma tahtsingi. Südamest tänu teile.“ Ja juba kiirustas ettekandja teiste laudade juurde teiste tellimusi täitma. Või neid ette ära arvama, mõtles Heli omaette, vaadates ettekandjale imetlusega järele. Ta oli liigutatud ja mõtles, et see oli kui ülikoolilinna kaunis lahkumistervitus.
Asukoht teoses
lk 236–238
