1978. aasta veebruarikuus tähistati ülikoolis hilinenult Anton Hansen Tammsaare sajandat sünniaastapäeva. Küllap seetõttu, et üliõpilased jõuaksid vaheajalt tagasi. Betti tundis ürituse vastu huvi, ta palus, et annaksin talle ülevaate, mis aulas toimus.
Helistasin hetkel, mil ta kavatses poodi minna. Teadsin, et tema poodiminek on seotud kindlate rituaalidega, selleks valmistus ta pikalt ja põhjalikult. Tavaliselt kulus tal ettevalmistuseks terve hommik, see-eest oli ta nüüd jutukam, hoogsam.
Kui üks naine on teinud väljaminekuks enesele näo pähe, pannud selga paremad riided, siis tunneb ta end hästi ja on kontaktsem. Betti kutsus mind külla. Vastasin, et mul on gripivimm sees, ei taha talle haigust koju tassida.
Tegelikult ründas mind sel hetkel depressioon.
Küsisin, millega ta tegeleb. Teadsin, et kokkuseadmisel oli ta luulekogu; et ühelt poolt toetab teda Karl Muru ja teisel käel on Ele Lõhmus (Süvalep).
Asukoht teoses
