Kohvikute varasemaiks klientideks olid tavaliselt ikka töövabad seltskonnadaamid, siis hakkas siia sisse tilkuma ka üksikuid nooremaid professoreid üle tänava asuvast ülikoolist, ja viimaks ilmusid kohale ka kirjanikud, kellede enamik eelistas kirjutada oma raamatuid öises vaikuses ja kes said magada ainult mõned ennelõunased tunnikesed. Kella kaheteistkümne paiku olid nad just voodist tõusnud ja maitsesid siin oma esimest hommikukohvi. Kohvikus alatigi tavaliselt uut päeva ja siit koguti ka uut materjali pooleli olevate romaanide puuduvate ridade jaoks.
Oli selge, et kõik see kunstirahvas ei tulnud siia mitte ainult sooja kohvi ja värskete saiade pärast, vaid veelgi tarvilikum näis neile olevat kohvitassi juurde kuuluv mõnus piibujutt. Mis ime siis, et ka minust sai varsti päris igapäevane kohvikukülastaja.