Ülikoolilinnas valitses endist viisi ühelehe-ainuvalitsus. Kõik uus, mis leheomanikule ei meeldinud, trambiti seal armutult jalgade alla. Kuid lehe vastuseisust hoolimata oli uueks linnaarhitektiks valitud noor ja andekas Matteus. Kubistide ja konstruktivistide suurest edust inspireerituna oli temagi hakanud huvi tundma Le Corbusier’ uute ideede vastu. Kuna aga selles maitsevaeses ühiskonnas oli moodsal arhitektil võimata saada mõnd suuremat tellimist, siis prooviti uut funktsionalistlikku joont väiksemate tänavakioskite konstrueerimisel. Nii püstitaski uus linnaarhitekt vanamoeliste hoonete keskele ühe uue elegantse ajalehekioski. Aga oh seda häda! Vaevalt olid kioski ümbert tellingud maha võetud, kui juba kohaliku lehe peatoimetaja ise kukkus seda kioskit sõimama kõige hullemate sõnadega. Spetsialistidest kõrvaltvaatajaile aga oli see üks piinlik lugu, kuna peatoimetaja isikus oli meil ju tegemist vana auväärse kultuuritegelasega, kes oleks pidanud seisma kõrgemal igasugusest tänavakioskist, ja juriidilise hariduse saanud mehena ei oleks ta tohtinud end segada temale täiesti võõrale alale. Kui kõik Eesti loomaarstid oleksid hakanud ka inimestele rohuretsepte välja kirjutama või meie arstid hakanud arhitektideks, siis oleks küll maailm saanud uuesti näha üht suurimat paabelisegadust.
Asukoht teoses
lk 157
