Valetaja. Mälestused, tõeotsimised. Meie jäimegi redutama...

Meie jäimegi redutama ema vanemate, Helene ja Jaan Reimani juurde Tartu Tammelinnas, liivaste tänavate ja väikeste majade ja aedadega linnaosas lõuna pool Emajõge. Vanaemal ja vanaisal oli korter peremees Kepneri majas aadressiga Suur-Kaare 44. Majaperemehele kuulus aiaga ümbritsetud juurviljamaa. Õuel võisime viibida siis, kui pommitamist ei olnud ja me keldris ei kükitanud. Õue ühes servas oli kõrge puuriit.

Meie Tartus oleku esimestel nädalatel kuulus linn veel ikka venelastele. Meil oli toidupuudus, sest vanaisa oli haiglane ega käinud tööl ja meie neljapäine pere, kes lisaks olime tulnud ja ka süüa tahtsime, ei teinud asja paremaks. Seepärast läksid ema ja vanaema tööle vendade Tõnissonide aiandusettevõttesse, sinnasamasse, kus ema kooliaastatel oli tööl käinud. Meie, lapsed, olime vanaisaga kodus.

Päevad möödusid, täis rahutust. Raadiod olid inimeste käest ära võetud, et nad ei saaks teateid sõja käigu kohta. Järjest kuuldus kaugemal kärgatusi, kuuliraginat ja pommiplahvatusi ja kesklinna poolt tõusid suitsusambad. 5. juulil pommitasid Saksa pommilennukid Stukad Tartu lennuvälja ja kütusevarusid linnast põhja pool. Paks must õlitsisternide suits mattis linna. Siis lõpuks taganesid Vene väeosad põhja poole Emajõge, kuna meie lõunapoolel kuulusime juba sakslastele.

Kivisild.

Kui venelased 9. juulil taganesid üle Emajõe, lasid nad õhku üle jõe viivad sillad, nende hulgas Kivisilla.

Olime parajasti õues, kui korraga maa rappus ennekuulmatust kärgatusest. Pauke ja mürsuplahvatusi oli kuulda kogu aeg, aga Kivisilla õhkimise heli oli teistsugune ja kumedam, see mõjus nagu maavärin. Jäime seisma ja vaatama kesklinna poole ja keegi täiskasvanu ütles: „Nüüd läks vist Kivisild...“ Mulle torkas see südamesse. Pommitamisi ja purustamisi oli kogu aeg, kuid need olid anonüümsed. Kivisilda aga teadsin ja see tundus mulle oma massiivsuses kindla ja turvalisena. Nüüd siis ka see...

Hiljem kuulsin veel, et Kivisild õhiti väga erilisel viisil. Kõigepealt sild mineeriti lõhkeainetega ja seejärel laoti sellele suur puuriit. Riit süüdati põlema ja põles mitu tundi, enne kui lõpuks käis põrgukärgatus ja suured kivimürakad lendasid poole linna peale laiali. Pärast ma ei tahtnud minna Kivisilla rususid vaatma. Ei tahtnud näha piltegi Kivisillast.