Une-Mati, Päris-Mati ja Tups. „Ongi Tartu!” teatas…

„Ongi Tartu!” teatas Une-Mati ja peatas jänesed.
„Kust sa tead?” kahtles Mati, kes polnud Tartus veel käinud.
„Vaata!” osutas Une-Mati kitsale kõrge kaarega sillale. „see on Tartu jalakäijate sild ja see viib otse raekoja ette. Aga raekojast on ülikoolini kolme-keksu-kaugus!”
„Kahekordne sild!” imestas Mati.

Tõepoolest – sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.

„See teine on hoopis peegeldus!” seletas Une-Mati. „Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud.”
„Emajõgi?!” rõõmustas Mati. ”See on minu ema jõgi, sest ema õpib Taru Ülikoolis.”
„Selle jõe nimi ongi Emajõgi,” püüdis Une-Mati seletada, kuid Mati ei kuulanud teda.
„Ei, see on siiski ülekohtune!” arvas poiss, kes kõigis asjus täpsust armastas. Jõe nimi võiks niisama hästi olla ka Isajõgi!”

/---/

„„Isa-ja-ema-jõgi” – see on küll päris kena, aga siiski nagu liiga pikk nimi,” kaalutles Une-Mati. „Ma tean!” hüüdis ta äkki rõõmsalt. „Isad ja emad ja lapsed – need on kokku perekond. Jõe nimeks saagu „Perekonnajõgi”!”