Suurvesi. Jälle on hommik...

Jälle on hommik. Pealtnäha hommik nagu kõik teisedki, ometi ma tunnen, et midagi oleks nagu teisiti: pole kuulda tänavakära. Astun uksest välja, kuid jään poolele teele pidama. Tahtmatult tõmban väljasirutatud jala tagasi. Ukse taga on ju vesi! Must kobrutav ja hirmuäratav, ulatudes teise korruse eelviimase trepiastmeni. Ettevaatlikult piilun aknast taeva poole. See on täiesti selge, kuid tundub kuidagi kummalisena. Jah, pole päikest, pole vähematki märki temast. Mida see kõik tähendab? Kust tuleb see sopane vesi? On see tõesti meie kodulinna "uhkus" Emajõgi? Hämmeldunult ja segaste tunnetega pöördun tuppa tagasi. Raadio toanurgas teatab:
"Tähelepanu, meie linnas on uputus! Emajõgi on tõusnud üle kallaste!"
Seejärel kuulen üht-teist evakueerimisest ja jään kannatamatult ootama päästepaate. See saabub õige pea. Väljun akna kaudu, võtan oma koha sisse ja läheb lahti sõit kusagil umbes teise korruse kõrgusel. Tunnen imestust, et keegi mu kaaslastest ei pööra üksteisele mingit tähelepanu. Tundub, nagu oleksime kõik täielikus üksinduses. Kuhu meid küll viiakse? Tunnen veidi hirmu, kuid olen põnevil. Mööda lipsavad tontlikud plekk-katused korstnatega ja ilma ning siin-seal ärklikorruse aknakesed. Tundub, et see sogane haruldaste lidanditega vedelik tõuseb iga minutiga. Omapärane. Oleksin nagu mingil võikal lõbusõidul. Järsku on liikumine häiritud: takerdume kuhugi kindlate ajavahemike järel. Ah, see pole midagi erilist ega ohtlikku: paadipõhja kriibivad kunagisel haljasalal kasvanud puude ladvad. Veel veidi edasi, siis tunnen ära veest väljaulatuva Raekoja-torni.
"Oi-oi-oi! Kell on juba 8! Olen kooli hilinenud ja saan nüüd kindlasti templi päevikusse!" kerkib esimese mõttena pähe, kui näen kella torni tipus. Kahju, et see kena maja on mattumas voogudesse. Nüüd on meie linna võim ja vägi omadega läbi.
Lõpuks läheneme mingile saarele. See on ju Toomemägi! Nüüd siis võime nimetada teda Tartuks (maju pole enam näha, isegi mitte korstnaid). Äkki kõlab kusagilt teade:
"Vee juurdevool on seisma jäänud, kuid ei alane!"
Teosest
lk. 51 - 52