Nägin teda esmakordselt kusagil 1980. aastate keskel Püssirohukeldri välisterrassil. Sel ajal oli tollase Püssirohukeldri ette julge uuendusena, arvestades kogu eelnevat, näiteks Stalini poolt soositud „rohelisi konni“, tõstetud lauakesed ja toolikesed, kus lugupeetud huviline ka ilma saja grammita istuda ja mittenõukogulikult lobiseda, kohvi juua ja aega surnuks lüüa sai või muud sellesarnast. Hoidku taevas: hakkas äkki kaine peaga mõtlema.