Välise linnapildi võiks skitseerida järgmiselt: Tartu omaaegsest hiigelajastust hansalinnana Liivimaa orduriigis on säilinud Toome varemete ja Jaani kiriku telliskivigootika. Barokkmaju leidus Gustav Adolfi ja Ülikooli tänavate rajoonides, samuti tunnistas Rootsi ajast linna raekoda. Möödunud sajandi esimene pool jättis oma jäljed linna arhitektuuri Ülikooli valge ning kõrge hoone ning teiste klassitsislike ehituste näol. Sajandi teisel poolel katsuti aimata järele mitmeid vanemaid ehitusstiile (neogootilik Peetri kirik). Jõukamaks muutuvat linna sajandivahetusel iseloomustavad juugendstiilis pürjelimajad – aga ka juba eestlaste omad ehitused – Vanemuine, Eesti Üliõpilaste Selts, Pauluse kirik. Mõned moodsamad ehitused suutis püstitada ka vabariigiaegne linn.
Kõigi nende ehituste ümber asus ikka veel ühe- ja kahekorruseliste puumajade mass kõrgete plankudega ja hooviväravatega, mõnedel majadel rikkalikult puunikerdusi fassaadidel (Rootsis „puuseparõõmuks” ristitud). Taoliste majade mass pani linna külastavaid välismaalasi Tartutki võrdlema ennekõike – ja paraku õigusega – Venemaa provintsilinnade troostitu arhitektuuriga. Aga see pilt oli muutumas – eriti kolmekümnendatel aastatel.
Linn asus jõeorus ja selle kallastel. Toome pealt vaadates näitas pilk majakatuste vahel rikkalikult rohelist, Emajõe sinist paela ja kaugemal viljakaid põlde. Vaade Tähetorni mäelt on meelitanud mitut poeeti Tartust luuletama. Rohelist linnas leidus peale Toomepealse, Emajõe servade ja Tähtvere pargi ka mitmel pool majade vahel – aedu ja puid. /---/
Tartu asus keset põllumajanduslikku maad, linna naabervallad olid tuntud oma jõukuse poolest. Maarahva osa linnapildis koondus peamiselt Emajõe äärsetele turuväljakutele ja Üle-Emajõe (tudengite keeles: Trans-Embach) asuvatesse sissesõiduhoovidesse, kuhu oli võimalik hobune ja vanker „parkida”. Iseseisvuseaegne talurahvas oli juba küllalt jõukas nii hobuse-vankri kui oma riietuse poolest (tuldi linna ka muidugi raudteega, bussidega ja laevaga mööda Emajõe alamjooksu) – aga muidugi ikka veel küllaltki koduvillane.
Linnarahva enda riietus ja olek oli küllaldaselt mitmekesine – alates ikka veel linnapildis esinevast sandist ja Emajõe ääres tegelevast habemikust Peipsiäärsest venelasest kuni „peenikeste” inimesteni, kes oma riietusele väga rõhku panid – mida ka välismaalased olid tähele pannud. Korterite sisustus oli sellevastu suhteliselt hoopis tagasihoidlikum.
Ja peakatete värvikus! Tartu oli koolilinn, mitmevärvilisi koolimütse nähtus kõikjal nii poiste kui tüdrukute peas, kokku pidi nende kandjaid olema mitu head tuhandet. Lisaks tudengite värviteklid (pidulikel puhkudel ka valged üldmütsid), neidki võis olla tuhande ümber. Politseinikud, sõjaväelased ja mitmesugused mundrikandjad ametnikud aitasid värvikirevust suurendada.
Linna keskus asus Riia ja Laia tänava, Toomemäe ja ülejõelise Narva tänava vahel. Koolilaste populaarne jalutamistee oli Rüütli-Võidu tänavatel – „postkontorist Tillemanni kellani”. Raekoja platsil peeti paraade, tudengite rongikäigud liikusid ikka samas kesklinnas.
Tartu asus igivanas teede ristluspaigas – seal, kus jõekaldad suhteliselt kitsa oru ja jõesängi moodustasid. Maanteed viisid Narva, Tallinna, Viljandisse, Valka ja Võrru. Raudteeliin lõikas linnast läbi. Emajõe alamjooksul sõitsid laevad ja venelaste lodjad. Ülemine osa oli paadisõitjate ja purjetajate päralt, sedamööda pääseti Kvistentaali väljasõidupaigale. Luhtadel kahelpool linna käidi suviti päevitamas ja suplemas.
Asukoht teoses
lk 224–225
