Ta oli jõudnud üsna kivisilla lähedale. Esialgu hüpeldes, kuid varsti väärikamat sammu võttes, jõudis ta sillale ja põlvitas kiirelt kiviistmele, et üle ääre alla veepinnale vahtida, mis mustavalt virvendas silla sammaste vahel. Siin ei olnud punaseid vaate, vaid tohutu paksud kivivõlvid kandsid rasket silda. Ei hobuste ega autode ülesõitmine pannud siin midagi värisema. Sellepärast ei loksunud siin vesigi jääpinnale, vaid voolas raskes vaikuses silla sammaste alla.
Asukoht teoses
lk 22
