Kui oli kevad. Vene koolide ülekaal...

Vene koolide ülekaal Eesti põlispinnal, eesti rahva südames – Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud ülikooli linnas – oli õpetaja Suomisele nii võõrastav, et ta ikka ja uuesti sama teema juurde tagasi tuli. Ta pilk oli välisest elust mõndagi näinud ja kinni püüdnud. Vaikne võitlus lõhestas noorsugu. Need, kes kandsid kroonukoolide vormi, käitusid üleolevalt ja ülbelt. Gruppides vormikandjad lükkasid kõnniteelt kõrvale need, kelles tundsid ära eesti kooli õpilasi. Ühe sellise juhtumi oli õpetaja Suominen ise kaasa elanud.
Järgmisel päeval seletas ta sel puhul klassides: „Iga haritud inimene annab teisele teed. Küünarnukkide tarvitajad ei vääri haritlase nime. Nendest minge külmalt mööda!“

Selliste sõnade mõjul tõusis suuresti rahvuslik iseteadvus. Noorte hinges paisus ja küpses midagi suurt. Kool nagu ei suutnud enam jääda ainult oma õppetöö raamidesse. Ta tahtis enesest midagi anda ka seltskonnale. Hakati plaanitsema suure koolipeo ettevalmistamist, suurt demonstratsiooni seltskonna ees…
Teosest
lk 115