Juba enne minu aega oli Tartu noorusel kujunenud kombeks jalutamis- ja kohtamiskohaks kasutada kesklinna, Rüütli ja Promenaadi tänavaid, kusjuures mööduti Raekoja eest. Barclay plats, millel asus võimas Barclay de Tolly monument ja mis sel põhjusel enam-vähem korras hoiti, ei meelitanud noori jalutajaid, vaid need tammusid kitsail kiviseil tänavail.
Laupäeva- ja pühapäeva-õhtupooliti liikus aeglases tempos mainitud tänavail inimhulk, kohtamist, vähemalt üksteise nägemist igatsev noorus. Sellist avalikku „promeneerimist” ei peetud küll kuigi peeneks kombeks ja gümnaasiumide õpilastel oligi keelatud sellest osa võtta. Ühel kui teisel korral tegid õpetajad kontrollkäiku. Kätte juhtuv õpilane saadeti koju ja talle tehti teisel päeval koolis hoiatus. Karmidest määrustest hoolimata kiusas põnevusiha keelatud vilja maitsma. Noorsugu ise ei näinud selles „promeneerimises” midagi halba. Jalutati vaid üksteisest mööda, naeratati, turtsatati, tehti möödudes „silmi”, müksati „kogemata” külge ja joosti taas edasi. Soovitud noormehega tutvuse taotlemiseks libistati taskurätik või kinnas tänavale, mille kavaler üles noppis ja omanikule ennast tutvustades kätte ulatas. Seega oli tutvus sobitatud ja noormees võis sammuda kavalerina kõrval. Juhtus sedagi, et ülesnoppijaks sattus soovimatu isik. Sel juhul pöörati trotsivalt selg.
Asukoht teoses
lk 7–8
