Kõleda novembrihommiku hilisel tunnil astub Toomemäelt tõtlikul sammul all-linna poole pikk vibalik mees. Tihub peent uduvihma, lõikav tuul keerutab üksikuid kollaseid vahtralehti, teerada on porine ja kleepunud lehtedest lige. Mees tõstab vileda tuulejope krae üles, võdistab õlgu, haarab päevinäinud portfelli kaenlasse ja surub käed sügavamale püksitaskutesse. Ringiga tulek oli viga, ent ta armastab seda sügise mõõtmatusse nukrusesse mattunud üksildast paika linnasüdames. Sammu kiirendades jõuab ta ülikooli peahoone nurgani ja seisatab hetkeks, kõhklus tumedates põlevates silmades, mis asuvad teineteisele ebatavaliselt lähedal. Ei, ülikooli kohvikusse täna siiski ei viitsi minna. Pole tahtmist jagada puid ja maid valvelauatädiga, kes seisab „kõige kõrgemal käsul“ tema ja kohviku vahel, seda nalja on saanud küll ja veel. Praegu tahab ta kohvi. Ja ruttu.
Mees pöördub paremale, paotab Werneri ust, ning talle löövad vastu õdus soojus ja peadpööritav kohvilõhn. Kohvik on tühi, kui mitte arvestada paari eatut kübara alla peitunud kohvitantet – interjööri lahutamatut osa.
Kohvi kallal mekutavad daamid manavad teda märgates näole põlastava grimassi ning hakkavad omavahel ägedalt susisema. Mees ei pane seda tähele.
Harjumuspärane laud on vaba, ta võtab kohmerdades istet, tellib kohvi, otsides samal ajal taskust välja ülilühikese, üliterava pliiatsijupi, ja hakkab portfellist leitud paberilehele kirjutama.
/---/
Aeg on 1960. aastate algupool, 1962 näiteks, ja Werner kannab nime kohvik Tartu. Mees on vagabund Artur Alliksaar, luuletaja, keda ümbritsevad skandaalne saladusloor, kõige pöörasemad kuulujutud ning terve rida andunud ja vähem andunud jüngreid, kellele meeldib pidada end tema sõpradeks ja kellest mõni seda kahtlemata ongi. Väga vähesed neist, kui üldse keegi, teavad, kes ta on, kust ta tuleb ja millist koormat endaga kannab.
Asukoht teoses
