Rahvusvärvide väljatoomise eestvedaja oli Tartu Muinsuskaitse Seltsi esimehe Tõnn Sarve ajakirjandustudengist abi Tiit Pruuli. 1988. aasta jaanuari lõpus oli ülemnõukogu presiidiumi esimees, Eesti tulevane president Arnold Rüütel oma seadlusega keelanud avalikel üritustel kasutada „varem eksisteerinud riikide“ sümboolikat. Võimude ülekavaldamiseks soovitas Pruuli õppejõud Marju Lauristin siis riigilipu asemel eraldi kangastel üksnes rahvusvärve näidata.
Ent nagu 1884. aastal, nii ei saanud eesti mehed ka veerand sajandit tagasi lippu valmis naisterahva abita. Karl August Hermanni rollis oli filoloogiatudeng Margus Kasterpalu, muinsuskaitsepäevade üks korraldajaid. Ta pidas tol ajal koos oma tudengist abikaasaga kojameheametit, selleks et elada Tartu Kirjanike Maja kojamehekorteris. Tolle korteri köögis uue ärkamisaja esimene rahvuslipp valmiski.
Poes polnud riiet loomulikult saada. Marguse tollane abikaasa Karin laenas oma vanematelt kaks voodilina. Ühe neist jättis ta valgeks, teise värvis siniseks. Kõige rohkem muret oli musta siiluga – selleks ohverdas ta oma seelikuriide, mis oli tol ajal suur defitsiit. /---/
Aga Tartus välja toodud värvid jäid, miilits ei võtnud neid jõuga enam ära.
Muinsuskaitsepäevade ajal ilmusid kuskilt nagu võluväel välja ka sajad pisikesed sinimustvalged lindikesed. Neid kanti rinnas ja hoiti käes.
See oli ilmvõimatuna näiv lummus, tänavad olid ekstaasis inimesi täis. Alles paar kuud tagasi olid kilpidega miilitsaahelikud siinsamas meeleavaldajaid laiali ajanud, nüüd aga olid pool sajandit keelatud värvid kõikjal – mitte ainult salaja südames, vaid vabalt igaühe kuuerevääril. 17. aprillil mindi rahvusvärvide all juba rongkäigus läbi linna Raadile Eesti Rahva Muuseumi endist ja tulevast asupaika vaatama. /---/
Esimese foto kolme lipuga Eesti Üliõpilaste Seltsi majast avaldas Edasi pärast mõnepäevast mõtlemist 19. aprillil. See ilmus häbelikult lehe keskel. Pruuli põhjalik ülevaade lipu ajaloost pidi toimetuses ootama veel kaks kuud.
Ent nagu 1884. aastal, nii ei saanud eesti mehed ka veerand sajandit tagasi lippu valmis naisterahva abita. Karl August Hermanni rollis oli filoloogiatudeng Margus Kasterpalu, muinsuskaitsepäevade üks korraldajaid. Ta pidas tol ajal koos oma tudengist abikaasaga kojameheametit, selleks et elada Tartu Kirjanike Maja kojamehekorteris. Tolle korteri köögis uue ärkamisaja esimene rahvuslipp valmiski.
Poes polnud riiet loomulikult saada. Marguse tollane abikaasa Karin laenas oma vanematelt kaks voodilina. Ühe neist jättis ta valgeks, teise värvis siniseks. Kõige rohkem muret oli musta siiluga – selleks ohverdas ta oma seelikuriide, mis oli tol ajal suur defitsiit. /---/
Aga Tartus välja toodud värvid jäid, miilits ei võtnud neid jõuga enam ära.
Muinsuskaitsepäevade ajal ilmusid kuskilt nagu võluväel välja ka sajad pisikesed sinimustvalged lindikesed. Neid kanti rinnas ja hoiti käes.
See oli ilmvõimatuna näiv lummus, tänavad olid ekstaasis inimesi täis. Alles paar kuud tagasi olid kilpidega miilitsaahelikud siinsamas meeleavaldajaid laiali ajanud, nüüd aga olid pool sajandit keelatud värvid kõikjal – mitte ainult salaja südames, vaid vabalt igaühe kuuerevääril. 17. aprillil mindi rahvusvärvide all juba rongkäigus läbi linna Raadile Eesti Rahva Muuseumi endist ja tulevast asupaika vaatama. /---/
Esimese foto kolme lipuga Eesti Üliõpilaste Seltsi majast avaldas Edasi pärast mõnepäevast mõtlemist 19. aprillil. See ilmus häbelikult lehe keskel. Pruuli põhjalik ülevaade lipu ajaloost pidi toimetuses ootama veel kaks kuud.
Asukoht teoses
lk 76–77
