Laulval revolutsioonil polnud algust ega lõppu. Aga kui pidepunktiks siiski mingit kuupäeva otsida, sobib selleks kõige paremini 14. mai 1988.
Tol päeval asutati Tallinnas Rahvarinde algatuskeskus ja Tartu lauluväljakul vapustas publikut kui ka muusikuid levimuusikapäevade lõppkontsert. Just tollel kontserdil said esmakordselt kokku kõik hilisemate rahvakogunemiste ja meeleavalduste lahutamatud sümbolid: sinimustvalged lipud, nn laelupjamine ja tuhandete inimeste ühislaul. Just seal ühendas rahvas esimest korda rahvuslippude all käed ja tõotas: „Eestlane olen ja eestlaseks jään.“
See ei olnud laul. See oli vanne.
Pillimehed ja lauljad valmistusid Tartu levimuusikapäevadeks sageli terve aasta. Igakevadine esinemine Vanemuise laval oli muusiku mõõt. Selleks etteasteks hoiti kõik paremad palad. /---/
Noor, sile ja üleni valges Ivo Linna laulis 14. mail 1988 Tartu lauluväljakul „Viit isamaalist laulu“ sellise kaasaelamisega, et pühkis ise silmanurgast pisaraid. Laval olid lisaks Linnale veel ansambel In Spe koos Alo Mattiiseniga, Kiigelaulukuuik ja lõpuks kõik lõppkontserdil esinenud solistid.
Rahvast polnud hilisemate aegadega võrreldes väga palju, umbes 7000–8000 inimest. Rahvuslippe oli kuus-seitse. Neid lehvitati lepatoigaste otsas, sest need olid kohale toodud salaja põues või taskus. Siiski polnud need tolle kevade esimesed sinimustvalged lipud ärkavas Eestis.
Asukoht teoses
lk 74–75
