Kaua võõrsil olnud Laaneotsa ettekujutused Eesti sisepoliitilisest õhustikust olid tol ajal üsna hägused ja naiivsed. 1989. aastal, kui ta Tartu sõjakomissarina tööle asus, ei osanud ka keegi ennustada, kuidas ja millal või kas üldse saab Eestist iseseisev riik.
Kuid juba samal aastal hakkas Laaneots osalema salajastel nõupidamistel Tartus, kus rahvuslikult meelestatud ja Eesti sõjalise kaitsevõime taastamisest huvitatud inimesed kavandasid iseseisva Eesti riigikaitset. Üks sage nõupidamiskoht oli Tartu loodussõprade maja Lille mäel, kus hilisem Kuperjanovi pataljoni ülem Johannes Kert toona fotograafi ametit pidas. /---/
Paar-kolm nädalat oli koguni niisugust aega, kus Laaneots oli korraga kahe riigi teenistuses, juhtides ühtaegu Vene armee Tartu sõjakomissariaati ja Eesti kaitsejõude.
Algul kippusid sassi minema ka kahe armee varad. Kuna Eesti sõjaväel polnud ühtki autot, kasutas Laaneots ka Eesti väge juhtides ametiautona Tartu sõjakomissariaadi maasturit UAZ-469, mille ta hiljem pidi küll tagasi andma. Vene valitsus võttis Laaneotsalt polkovniku auastme ära alles aasta hiljem, 1992. aasta septembris. Selleks ajaks oli ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel andnud talle juba Eesti vabariigi koloneli auastme.
Kuid juba samal aastal hakkas Laaneots osalema salajastel nõupidamistel Tartus, kus rahvuslikult meelestatud ja Eesti sõjalise kaitsevõime taastamisest huvitatud inimesed kavandasid iseseisva Eesti riigikaitset. Üks sage nõupidamiskoht oli Tartu loodussõprade maja Lille mäel, kus hilisem Kuperjanovi pataljoni ülem Johannes Kert toona fotograafi ametit pidas. /---/
Paar-kolm nädalat oli koguni niisugust aega, kus Laaneots oli korraga kahe riigi teenistuses, juhtides ühtaegu Vene armee Tartu sõjakomissariaati ja Eesti kaitsejõude.
Algul kippusid sassi minema ka kahe armee varad. Kuna Eesti sõjaväel polnud ühtki autot, kasutas Laaneots ka Eesti väge juhtides ametiautona Tartu sõjakomissariaadi maasturit UAZ-469, mille ta hiljem pidi küll tagasi andma. Vene valitsus võttis Laaneotsalt polkovniku auastme ära alles aasta hiljem, 1992. aasta septembris. Selleks ajaks oli ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel andnud talle juba Eesti vabariigi koloneli auastme.
Asukoht teoses
lk 221
