Mälestused. IV, Kandilised sambad. Ülikool. Kui keegi mainis...

Kui keegi mainis tollal jutu sees õllekat, teadis igaüks, millest jutt. Kõiksugu „rohelisi konni“ ja „akvaariume“ võis olla teisigi, aga õllekas oli ainult üks, segiajamine oli välistatud. Nimetatud kõrts asus 21. Juuni (Rüütli) tänavalt viiskümmend meetrit praeguse Lutsu raamatukogu poole (nn. Karu väljaku ääres), vasakut kätt poolkeldrikorrusel. See oli kireva minevikuga koht. Esimesel Eesti ajal paiknes seal kohvik „Ko-Ko-Ko“, haritlaste ja boheemlaste lokaal, aga ma ei mäleta, et seda nime oleks enam aktiivselt kasutatud. (Imelik, kuidas mõni nimi kaob, mõni aga elab edasi. Näiteks „Werneri“ ametlik nimi oli hoopis „Tartu“, aga nii ei kutsunud seda vist keegi peale ametkondade.) „Humala“ nimi pandi õllekale alles 1970-ndate teisel poolel, siis kui see muutus kirjade järgi õllerestoraniks. Mina nägin ära veel „õige“ ja legendaarse õlleka.
/---/
Kui mina esimest korda üle õlleka läve astusin (muide, ma ei tundnud siis, et parimad ajad on möödas!), olid „koopad“ veel alles, šveitseriks legendaarne Marienburg, lauas teenindasid naisettekandjad ning iga vähegi asjaga kursis olev inimene teadis une pealt, et linna parim karbonaad on just nimelt õllekas ja see maksab koos kahe kannuga 98 kopikat. Õllekas oli demokraatlik nagu enamik maailma õllekaid. Siin oli esindatud praktiliselt kogu sotsiaalse spektrumi maskuliinne pool: pätid, asotsiaalid, nõndanimetatud keskmised inimesed, vaimsed luuserid, kunstiharitlased, ülikooli õppejõud jne. Ja kõik nad jutlesid, lõõpisid ja naersid, tuju oli alati esmaklassiline. Tõenäoliselt just Tartu õllekas õppisingi armastama õllesaalide spetsiifilist suminat ja see armastus on kestnud tänini. Loomulikult moodustas keskustelust lõviosa tavaline õllekajutt, aga päris kindlasti sündis sellest melust teinekord vägev sünergia, mille puhul vaim tõusis kõrgustesse, nagu ikka siis, kui kokku satuvad väga erineva tagapõhja ning suundumusega inimesed. Mulle oli see eksootika ning ma uudistasin seda aukartuse ja uudishimuga. Seepärast on mõistetav, miks mind haarab kerge äng, kui seisatan praegu samas kohas paikneva hotelli noobli restorani uksel.